Free Spirit

2011-06-10T17:35:00.002+03:00

Sulgen selle blogi ja kolin uuele aadressile: http://secretchronicleoflife.blogspot.com/

Kõike head ja ilusat :)

2011-04-18T13:14:00.000+03:00

Täiesti elus olen, varsti saab siin kuuaega oldud ja ma pole jõudnud ühtegi sissekannet teha, aega isegi on olnud, aga pole lihtsalt viitsimist olnud. Mida siin ikka rääkida, päike on, meri on, palav on, merevesi on liialt külm, et ujuda eile proovisin aga ei õnnestunud. Tööd on jäänud veel viimased päevad, saab natuke raha, olen mõelnud et Eestisse tulles ostan rulluisud või jalgratta, pole veel otsusele jõudnud mis mõtekam oleks. Aeg on suht kiirelt läinud lootsin selleks ajaks natuke kaugemal oma baka tööga olla, aga ma olen endiselt suht samas kohas, nädala lõpus pean juhendajale saatma, ta küll eirab mind aga no siis on nö mustandi tähtaeg, et rahulikult oleks kuuaega asjade parandamiseks, et äkki ta siis tegeleb minuga. Siiani pole ma aru saanud kus mul arvutused valesti läksid aga õnneks on veel paar päeva aega see ebaloogika sealt üles leida... ja mõelda kas sinna tuleb veel midagi kirjutada või mitte.

Igatahes olen lapsevalves täna, suht rahulik hommik on olnud erinevalt tavalisest kui selleks ajaks ma olen täielik laip. Loodan homme midagi sarnast... sedasi võib isegi tööd teha, kuigi ma ei taha ära sõnuda, kuna mul siiski 12 tunnine tööpäev, aga kohe kohe on lõunapaus, siis saan tunnikese puhata ja siis 6 tundi veel umbes vaja sisustada lapsel. Arvuis on mul veel paar printsessi multikat, seega mingi osa ajast saab sellega sisustada siis meisterdame jänesekõrvad talle ja vb mängin tunnikese kodu... oeh kell lööb 12 see tähendab et 30 minuti jooksul saan ma vast lõunale :)

Eile käisin Nitsas, tegelikult oli plaan Itaaliasse jõuda aga sinna ei saanud... igatahes shoppasiime natuke, sain omale sukahoidja sellise seeliku taolise, hästi laheda igatahes. Siin elamiskoha lähedal on üks kingapood kus on mu unistuste saapad, maksavad 72 euri, mul on ausõna kiusatus, päriselt ka, see on kõigest mu päevapalk ju... samas ma tahaks nagu eelpool mainitud selle rahaga midagi praktilisemat teha.

Tegelikult osa minust tahaks siin normaale töö leida ja mitte enam Eestisse naasta see tundub kuidagi nii masendav, kui ma saan siin 8 euri tunnis ja siis minna palgale kus ma saan heal juhul 3 euri tunnis ja seda ka ainult hea õnne korral. Siin kõige odavam tööjõud on 5 euri tunnis -.- valge inimene saab 12-8 sõltuvalt siis tööst ja ma pean mainima et hinnad on odavamad kui eestis, oky toit on enamvähem sama, aga riided... tehnika.... kõik on kordades odavam.

Muresid on nagu vähemaks jäänud see tähendab närv rahulikum, hea on eemal olla, mu koer on peaaegu suremas, nädalavahetusel oli ta tilgutite all ja mõnes mõttes on hea, et mind ei ole seal seda nägemas. Ainuke mure mis siin on, on baka sisu, tahaks selle lihtsalt kaelast ära saada ja siis võivad nad selle hariduse omale perse pista ja ma lähen sügisel kutsekase.

Ahjaa ja Prantsusmaa on nõme, midagi kuskil pildistada ei tohi XD

2011-03-23T18:03:00.000+02:00

Nii reisini on jäänud alla nädala ja oh üllatust, mina olen haige, mingi imelik köhapisik ronib mu kopsudes ringi, ma otseselt ei köhi aga kui köhatan siis on tunne, et keegi on mu kopsudesse mädasoo rajanud, pidevalt on selline raskus rinnus ja muidugi ka kurguvalu. Aga ma teen endast kõik oleneva et nädala lõpuks olla täie tervise juures :)

Tänane päev... viimased päevad olen ma olnud nagu vati sees, lubasin endale veel et nädala lõpuks on mu baka tabelid ja asjad ümber arvutatud, aga viimastel päevadel on tunne nagu keegi oleks mulle haluga vastu pead löönud, ma olen unine, uimane, hajameelne ja täielik kohuke. Midagi ei taha teha...

Viimasel ajal on üldse tekkinud tunne, et ükskõik mida ma ka ei teeks on see vale, iga kord kui ma teen midagi mis tõstab mu tuju või pakub head enesetunnet järgneb sellele masendus ja süütunne. Nagu mul ei oleks õigus oma elule vaid see sõltub teistest inimestest minu ümber, mida ma pean tegema, mida ma tohin teha või kuidas ma midagi teha tohin. Kas ma peaksin mõtlema natuke tulevikule? Ma ei taha, mul on järjest enam tunne, et ma suudan olla õnnelik vaid neil momentidel, kus ma lülitan välja kogu ülejäänud maailma kõigi nende tabude/soovide/tunnetega. Lihtsalt see üks moment just minule, kus ma ei pea mõtlema oma käitumise tagajärgedele, kõigile neile formaalsetele ja mitteformaalsetele nõuetele... jah ma ajan segast, aga see kõik lämmatab mu ja järjest enam ma tunnen end nurka surutuna, kartmas elada enda elu...

Selles suhtes ootan ma Prantsusmaa reisi, ma saan tõmmata juhtme seinast, keegi ei passi peale, keegi ei hinga stabiilselt üle õla, kõik on nii kaugel et teha mulle etteheiteid. Kuid ometigi ma ei suuda seda kõike nautida, sest seeme südames kasvab ja ajab oma võrseid kõikjale. Miks ma üldse hakkasin täna sellele mõtlema, see võis rikkuda just suure osa mu puhkusest ja kui ma ei suuda ennast välja lülitada, klammerdun sisemiste dilemmade külge kumba lubadust murda jne....

See selleks... selliste mõtete mõlgutamine on nagu südamest immitsev must energia, mis keerleb su ümber ja siis neelab... õhtul on kõik parem.

Täna... täna ma pesin pesu, teen hoolega ettevalmistusi pikaks ajaks lahkumise jaoks, koristan oma asjad kokku, kraamin toa ja vaikselt valin ka Prantsusmaale minekuks riideid. Täna silkasin pool päeva pesus ringi proovides ühte ja teist hilpu selga ja uurides peegli ees, kas see teeb mu tagumiku liiga suureks või kas see on mulle liiga lühike. Kaasa tuleb vähe asju, suvine kleit/seelik (see selline kleit mida saab ka seelikuna kanda), seelik x 2 mini ja megamini... pluus, mis oh üllatust on nüüdseks kleidiks muutunud ja veel üks pluuse milleta ma suht oma elu ette ei kujuta. See on nagu kõik, muidugi ujumisriided (mida ma alles lähen ostma), käterätik ja pesu. Mingid madalad jalanõud tuleks ka kaasa võtta ja paar paari sukapükse :P

Räägime ka trennidest, nagu on kavaks saanud, sai ära proovitud Blodyjam... soovitan soojalt väga lahe tõmblemine, mitte väga rasked liigutused ja esimestkorda proovides ei tekkinud tunnet "elevant kristallipoes". Katsetasin ära ka jooga, ütlen ausalt, et minu jaoks ei olnud seal joogad, isegi balancis on rohkem joogat, aga trenn oli hea, sain selgroolüli ajutiliselt paika ja väga orgasmilise enesetunde...

Mõõtsin täna ka oma käsipagasi kotti, see on cm täpsusega mõõdus, tekitab natuke kõhedust, aga midagi paremat ka võtta pole ja mul ta mahtus sinna lennujaamas olevasse raami probleemideta, seega ei tohiks ju probleeme olla, aga võib-olla siiski peaks oma läpaka lihtsalt käekotti lükkama koos muu kolaga? Käekott on tehniliselt suurem, aga näeb väiksem välja, läpaka kott oma polsterdustega mõjub kuidagi ülimassiivselt.

Enne õhtust ICC tuleks veel riiulid korda teha, siis vaibad sirgu, voodist oma 9 patja hunnikusse ja saa rahus keras pelada :)

Kuna voodisse juba jutt läks, siis viimased kaks ööd olen ma unes näinud tantsimist, st mina tantsin... see võib olla kõigi nende tantsutrennide järelkaja või siis midagi muud, ma olen igatahes asjaga väga rahul, eriti sellega mida unes tantsimise nägemine tähendab... tänases unenäos lisandus sinna veel hobune, mudalaviin ja luksus sportauto. Muidugi kõige tähtsama ja kohutavama asja unustasin, laulmise, seda nägin vahetult enne üles ärkamist, mingi tüüp hakkas lambist tänaval laulma "Nibud lähevad sõtta läbi kandade...." igatahes ma ärkasin ja kell oli 7 hommikul.

mmm modern tants

aga jah see et ma lähen reisile pangakaardil 3 eurot, ei tekita üldse kindlustunnet, õnneks 5. aprillil tuleb juba raha :D Aga enne minekut pean ma veel välja võluma kuskilt u 40 euri, täna kappi koristasin leidsin oma vanad päevitusriided, kuigi madalate kingade ostust ma ei saa väga ringi vaadata kuna, neid on mulle vaja ka tagasi tulles ja ilma ravimiteta ka ei saa... peab vaatama, mis rohud mul kodus olemas on :D

2011-03-17T17:58:00.000+02:00

Heipahei.... jube kiirelt on aeg läinud ja päris palju on toimunud, kes veel ei tea, siis ma sõidan 29. märtsil ära Prantsusmaale, hetkel on tagasitulemise kuupäev veel lahtine, aga usun, et see jääb kuskile mai algusse või aprilli lõppu. Igasugu vahvad ideed, mida Lõuna-Prantsusmaal rakendada on oodatud. Tehniliselt lähen ma sinna närve puhkama ja õppima, kõik minu katsed asjalik olla on eestis läbi kukkunud ja kuna seal pole erilist netiühendust on see suurepärane võialus keskenduda õppimisele.

Õppimisega seoses... no ei edene see lõputöö ümber kirjutamine, ta võtab vaikselt paremat suunda, aga iga tagasilöök on eelmisest valusam ja tekitab tahtmist asja nurka visata või üldse pooleli jätta. Aga hambad ristis ma selle pean ära tegema, õppekava ju 110% täidetud ja see närune töö on ka 85% valmis... lihtsalt see lõpp viimistlus uued arvutused ja paar lisa tabelit... Tulemuste alla võiks rohkem teksti ka kirjutada... ja ülla-ülla juhendaja on endiselt täiesti kasutu selles osas. Pean saama mõne tuttava kätte, kes äkki viitsiks seda üle lugeda ja ise soovitusi jagada, sest mina seal enam varsti vigu ei näe... või siis näen vigu kõikjal...

Trennidest ja dieedist... Minu 5 päevane greibi organismi puhastus oli edukas, energiat tuli juurde ja seedimine paranes, kadusid ka mõned kilod. Trennidest olen lülitunud zumba rütmi, suhteliselt lõbus ja positiivset fiilingut andev trenn, kuigi ma igatsen jooga järele. Peab tunnistama, et keha venimine on üllatavalt paranenud, pole enam mingi probleem panna ettepainutust tehes küünarnukke maha... Täna oleks ka pidanud olema, aga ma olen täna kuidagi tõbine hommikul oli kurk haige ja läbi päeva on olnud ühtlane uni.

Reisi tarbeks sai ostetud ka 50 eurine digiseep... üllatavalt head pildid, tuleb veel muretseda omale mälukaart ning ujumisriided. Ülejäänud asjad on nagu olemas, ujumisriided ka arvatavasti suudaks leiutada, kindlasti siin kapis on midagi :P Igatahes reisile mõeldes tabavad mind stabiilselt paanikahood ja ärevus, kas ikka ID kaart on piisav reisidokument, kas kõik asjad saavad selleks ajaks tehtud, kas ma ikka tagasi saan, kuidas seal olemine ja elamine hakkab olema ja veel palju muud.... Siiski mu esimene reis lennukiga, ümberistumine Taanis ja muu poleemika... sest ma pole varem lennanud jah päriselt kaa. Seega tõenäosus, et ma suudan end ära eksitada kuskile euroopasse on täiesti olemas, eriti kui võtta arvesse minu õnne ja vedamist :P

Ja ma jään igatsema inimesi, kes on end nii sügavale mu südamesse juurutanud. Loodan et enne ärasõitu saab mul olema piisavalt aega nendega mõned korrad kohtuda või paar sõna vahetada...

BTW prantslased on nõmedad, enamus nende infot on ainult ühes keeles ja see pole keel mida ma oskaks üritasin uurida rongiliikluse või bussiliikluse kohta et kuna ma seal juba tiksun siis vb vaadata ka lähedal asuvatesse linnadesse... aga ... gaah....

Ma luban, e täna ma prindid vähemasti 1 osa oma bakast välja ja lisaks 1 täna leitud allikale otsin veel juurde infot seoses ühe problemaatilise küsimusega.

ja kõik soovituses seoses reisimisega on teretulnud :)

2011-03-08T23:22:00.000+02:00

Ma suren... see on selline vaikne ja piinarikas suremine. Õigem oleks kasutada terminit ma surin, eile hommik möödus jubedalt, ärgates oli tunne nagu terve maailm oleks kaela kukkunud ja eelmine päev või lausa nädal oleks kõva jooming olnud (sellisel juhul hilinenud pohmakas, viimati sai klaasike joodud 21. veebruaril). Igatahes suutsin kuidagi omale hommikukohvi sisse suruda, ega ta sinna jäänud, ka teisel katsel... ülejäänud päeva katsetasin teega, mis järgis hommikukohvi käitumismustrit... õhtul leidsin kapist külmutatud pitsa, see jäi sisse... õigemini hambad ristis suutsin seda sees hoida... -.- nõme, organism on omadega nii sassis, et vähe pole.

Öösel... pm kella 21 ajal jalutasin siis poodi, et vaadata midagi rohelist.... ma ei poolda taimetoitlust, aga on nädalaid kus ma võiksingi ainult neist toituda. Igatahes leidsin raamatuosakonnast 2 eurose raamatu erinevatest dieetidest ja paastudest ja muudest toitumisnõuannetest. Palju huvitavat, sealt ka otsus järgmine nädal läbi ajada greibidieedil, mis on kombineeritud mingi prantsuse dieediga (mulle meeldivad piimatooted menüüs) Igatahes, ei ütleks, et menüü kesine, täna sai isegi vastlakukkel menüüsse mahutatud XD Muidugi on seal raamatus ka naeruväärseid ja lõbusaid toitumisnõuandeid... näiteks "organismipuhastaja" kus tuleb 7 päeva juua kõhtulahtistavat teed, sidrunimahla ja soolavett (selle asub peatükis, kus pole ühtegi teaduslikku kinnitust leidnud dieeti ja neid ei soovitata, kuid on sellest hoolimata populaarsed.)

Aga minu tänane menüü:

*Hommik pool greipi+pool granaatõuna ja kohvi

*Vahepala: 10 metsapähklit

*Lõuna klaas jogurtijooki

*Vahepala: vastlakukkel+klaas apelsini mahla

*Õhtu: 3 porgandit, pool greipi, lõhe sai, sitaks mate teed

Tänasest päevast, igati tore, tavaliselt pole ma eriline pühade fänn ja suhtun pigem nendesse külma ükskõiksuse ja kohati siira kadedusega, sest olgem ausad, enamus pühad on mõeldud paarikestele... Aga tänane oli kuidagi ekstra kena, ärgates vaadata suurt kimpu tulpe ja saada sõnum inimeselt, kes paikneb teises euroopa otsas. Meeletult kena on kui sind meeles peetakse. Kuigi täiuslikuses jäi siiski üks asi puudu, nagu alati...

Nädalavahetusel sai käidud Musta luike vaatamas, meeletult hea film, aga kuulub pigem selliste "vaatan vaid korra", kohati raskesti jälgitav ja suht wtf momente tekitav. Käisin ka Tapal, pole olemas suuremat pommiauku, organiseerimine ja asjad võtsid kõvasti aega aga kohale ma sain, tore oli Loomakest üle hulga aja näha, ta näeb nii teistmoodi välja, aga jah... talle sobib see, või siis mul on mingi teema mundris meestega ^^ Pigem seda, sõjaväelased on kuumad :P

Ootan õhinal? nädalalõppu...

2011-03-05T00:28:00.001+02:00

Palju aega on jälle mööda läinud, tahtsin päris mitu korda uut posti teha, aga siis kuidagi aeg lihtsalt tiksus üle. Ei saaks öelda et palju tegemist on või tuua vabanduseks kiiret elutempot. Pigem möödub mu elu mõne sõbra pool toanurgas keras olles ja lootes et nüüd näkkab mõne tööga või unistades korralikust mehest, kes vastab meeletult pikale nimekirjale ideaalsetest omadustest (tegelikult koosneb see nimekiri vaid paarist punktist). Aga ei kumbagi.... Ei saaks öelda, et mul oleks õigus oma armuelu üle kurta, saaks hullemini minna. Kõik oleks nagu olemas, kuid igal mündil on kaks külge ja selle mündi teine külg on nii kole, must, räpane ja ogadega... Miks see lootus stabiilsusest taaskord liiva jooksis?

Vahepeal tiksus mulle taas aasta juurde, sünnipäev oli mega, aitäh tibukesed ja kiisupojakesed, et seda päeva minuga tähistasite, see oli mulle nagu uue aasta saabumine ja südames korra tekkis isegi aastavahetuse tunne. Tahaks tihedamini selliseid hetki teiega väljas, võib-olla küll väiksema seltskonnaga, et ei tekiks seda kaheks jagunemist aga siiski. Tee olete minu epicud ja teatavasti on epicud soulbounditud.

Kandideerisin ka laagrikasvataja koolitusele, toimub märtsi lõpus ja saan ka omal nahal Tallinna Ülikooli järele proovida. Kui kõik hästi läheb on mul suveks niru töö enamvähem olemas ja tehniliselt peaks see töökogemusena kirja minema, kui sügisel mõnda kooli õpetajaks tahan. Vaesed lapsed, nad ei aimagi mis õuduse nad omale kaela saavad. Huvitav kas laagri kasvatajate seas ilusaid mehi ka on? ^^

Arvuti kohapeal pole ka endiselt uudiseid, baka tegemine võõral läpakal tundub nagu reetmine, sellel on vastik maik küljes, aga ega mul varsti muud võimalust pole, homme linna minnes võtan materjalid kaasa, vast nädala algul vaatan ja kirjutan asju ümber. Ühe hea sõbra abi oleks vaja ka mõndade arvutuste loogilisuse tagamises, nagu kõik, logises ka statistilise osa seletamine pedas, ma tean mida kasutada, aga millist varianti ja milliseid arve töös täpselt näidata, sellest on vaid ähmane ettekujutus.

Peale 3 päeva massilist dokumentatsiooni ümberpööramist, ära pildumist ja igast võimalikust voodialusest ja nurgatagusest mingite lepingute ja diplomite väljatirimist õnnestus mul täna pitsat küpsetades leida üles oma esmaabikoolituse paber. See moment oli laus eepiline... tulen köögist oma tuppa, võtan kausta, mis sisaldab enamus mu kiirus/tänukirju, tunnistusi ja auhindu ning leian viimasest taskust tunnistuse. Ma ei tea kuidas see meelde tuli, aga ma vajan lühemaid juhtmeid, 3 päeva reageerimiskiirus on liiga palju.

Tahan ka omale tattood ära teha, võimalik et homme lähen hinnapäringut saama, tunni hind 35 euri kõlab päris hästi, tuleb loota, et üle 3 tunni ma seal lesima ei pea :D Saan oma hingelooma lõpuks seljale. Muidugi jääb dilemma, kumb on tähtsam kas tattoo või uus läpakas... sain sünnipäevaks 50 euri, mille ma raske südamega vastu võtsin, kuna mul on tunne, et ma ei vääri seda, lisaks sellele on mul lapsest saadik kogutud kroonid, mida peaks olema ligemale 200 euri ulatuses ja veel kaugete ja nüüdseks kadunud sugulaste käest saadud dollarid, et kokku on peaaegu et normaalse läpaka raha. Aga, kas osta selle eest masin mis minu käes elab heal juhul 3 aastat või pigem investeerida see milessegi, mis püsib minuga elu lõpuni ja oleks seeläbi ka mälestus.

Parim mida ma loota saan on, et 8. märts öeldakse mulle, et mu valge kullake on peaaegu elu ja tervise juurde ja vajab vaid kerget turgutust, mis ei maksa varandust :) Loota tuleb ka, et teda laiali kistes ma ei rikkunud midagi rohkem ära XD Ma tunnen lauaarvuteid hästi, see ei tähenda et ma läpakate ehitust sama hästi mõikaks, mälud asjad jah loogiline, aga emaplaati pulgaga toksides, et uurida kus lühis... (nali)

Ahjaa ja kuna ma juba siin mingit eepiliselt pikka mula ajan, siis kõigile ka seekordne ülesanne... Kui kaugele suudad antud videot vaadata enne kui tekib tahtminemidagi lüüa/enda pead vastu seina peksta/...

Eelmise blogipostis oli juttu kondoomidest, kui järgmine kord teid näen saate jäätised need kes ära arvasid mille üle ma protestisin ja porisesin...

PS. Käisin täna oma kassiga opil ära, nüüd on ta kahe kera jagu kergem, juba praegu valitseb majas vaikus, suure tn küll tingituna opi järgsest uimasusest... aga vaikus!

2011-02-18T20:44:00.002+02:00

Viimasel ajal mööduvad päevad meeletu kiirusega, mul oleks vaja vähemalt 36 tunniseid ööpäevi, et kuidagi tempos püsida, alles oli nädala algus ja nüüd juba nädal läbi, kasutegur suhteliselt null. nädal üldiselt? võrdlemisi sündmustreohke ja tegevusi, emotsioone täis. Millegi pärast olen ma kaotanud huvi üles kirjutada negatiivseid asju, nagu ebamugavustunne, haavumine või tunne mis tekib kui sind ei soovita või sa oleksid nagu sissetungija... Oleks ma eile õhtul teadnud, et mu raha tuli üle, oleks ma suure tn takso koju võtnud, ääretult ebameeldiv tunne. Raske seletada ja tänaseks on kõik laabunud, aga ei taha seda tunnet nii pea uuesti kogeda, samuti on paaril viimasel päeval nagu keegi mälestuste kanali avanud, pigem lihtsalt mineviku ust paotanud, kust vaikselt varjud hiilivad kollitama ja tuletavad erinevaid asju meelde.

Aga üldises plaanis? Ma olen maailma õnnelikuim inimene? No see on sulaselge liialdus hetkel, sest tehniliselt pole muutunud midagi, praktiliselt aga muutus minu suhtumine. ma tulin järeldusele, et mul on olemas kõik mida ma vajan või õigemini mulle sobib hetke olukord, sellel on küll palju lahtiseid otsi, kuid see on kõige lähemal sellele, mis aitab mul ennast hästi tunda. See tunne on lihtsalt nii elav ja elustav peale kogu seda I fail perioodi. Tundub et veebruari kuu on toonud mu ellu hulgaliselt muutusi, annaks vaid, et need ei kao ja mulle sobilkus elukorralduses ja mugavates probleemide lahenduses nii pea muutusi ei toimu.

Lubasin rääkida ka veidi trennist, kastetasin uue rühmatreeningu ära... Bodycombat... teate, tegemist on põhimõtteliselt puhta võitluskunstide vägistamisega, äratundtavad elemendid muai thaist, kungfust, thaichist, kickboxist ja rohkem ma oma mõistusega selat elemente ei eristanud. Kuigi pean tunnistama et kungfu osa oli tõesti lahe, muu kohapealt, liiga palju hüppamist ja põrkamist, ei sobi neile kellel vigastatud hüppeliiges või põlvedele ei istu see mega jõnksutamine. Asja teeks kohe kindlasti paremaks ka käte külge seotavad raskused, enda ees tühja õhu peksime on kuidagi lahja... polnud ka kellegi peale piisavalt vihane, et endale sihtmärki ette kujutada, seega hullult rahmeldamist, hüppamist kiireid liigutusi, sitaks koordinatsiooni ja muusika vägistamist (selle all pean silmas häid rockilugusid, mis olid valdavalt tränaks tehtud). Peale tunnikest seal suremist, milles lõpuni olemine nõudis kogu tahtejõudu, sai veel jõusaalis otsa joostud 2 km ja sõutud ka ligemale kilomeeter... tänaseks olen ma voodis suremas, kõik kohad valutavad ja eriline liikumise fänn ma pole. Vaatan kuidas olemine homme on.

Homne plaan näeks ette natuke koolitööga tegemist, tegelikult oli mul plaan terve nv koolitööle pühendada, aga kadunud ja peaaegu mahakantud sõbralt sain küllakutse, seega vast lähen käin õhtul läbi tunnikese ja nii... Ning pühapäeva õhtul saab jälle jõusaali ja balance ringi teha.

PS. Miks ei tehta asju normaalses suuruses, see kui need tehtaks paar cm pikemad ei kaotaks kuidagi üldise kvaliteedi arvelt ja need, kes tarvitavad lühemaid pole sellest paarist lisa cm niikuinii sooja ega külma. -.- (kes ära arvas millest jutt saab jäätise)

2011-02-14T22:23:00.001+02:00

Happy Singles Awareness Day!!!!

Isegi kook on olemas selle suurepärase püha tähistamiseks. Mis saaks olla veel parem? Klaasike veini, maitsev koogitükk ja võimalus nautida oma elu vallalisi päevi, kus sa ei pea kellelgi aru andma, kellegi järel koristama, ega enda valikuid ohverdama. Saad olla sina ise ilma selleta et see kellelegi ette jääks või keegi pidevalt tusatseks, kui sa ei hüppa ja jookse siis kui vilistatakse. Armastan selliseid hetki, kus ma leian, et hea on olla vallaline :D

Muudest asjadest ka, trennikaart tantsuakadeemias sai läbi :( sinna lähen tagasi märtsis, praegu rahaga kitsas ja kuu lõpuni saan käia PlanetSpordis. Te ei usu kui ilus sealne maja ja ruumid on, selline tõeliselt vip spordiklubi sauna ja solaariumiga. Täiesti super! Neljapäeval lisandub bodybalancile ka combat ja järgmisest nädalast ka zumba (mõtlesin et prooviks ära) Kõhutantsuga on praegu paus, millegi pärast trennid katkesid ja uuesti lubati hakata nendega alles sügisel. Võib-olla peaks suveks otsima mõne teise koha kus käia oma kõhu volte väristamas :D

Bodybalancist rääkides - eelmine tund vahetus kava, pean tõdema, et eelmine kava meeldis mulle rohkem, see on liiga venituste keskne ja liiga porno. Tõsiselt üle poole treeningust mõtlen ma ainult seksile, et hmm see asend oleks huvitav või, teate mis selle asendi veel paremaks teeks ^^ nii ikka ei saa korralikult trenni teha, kui iga asendi peale käib turts ja siis mõtted lähevad omarada... aga lihastele on trenn hea, samuti tasakaal on parem ja rüht on paranenud. super ühesõnaga, soovitan kõigil minna... pole selline suremise trenn vaid pigem suurepärane õhtune lõõgastus.

Ja ma sain omale uues kingad. Ma ei saa siinkohal jätta pilti ülesse panemata... Need on lihtsalt nii ilusad mugavad ja lahedad. Eriti kuna minu jalanumber on üüratult suur ja tavaliselt on kingade leidmine juba omamoodi katsumus, ammugi siis veel tibividinate stiilis jalanõude. Sest kui minna poodi mis müüb suuri kinganumbreid, siis enamasti on tegu maitselagedate paatidega. Aga kullakesed on mulle täpselt parajad ja ma juba ootan lume sulamist, et nendega mööda tänavat tippida... Tippida, seda kuna nende kontsa kõrgus on 10 cm. *särab veel natuke* Sain teise paari saapa moodi kingi veel, aga need pole nii erilised et ma viitsiks pilti teha ja üles panna, nendega saab juba õige pea linnapeale tiiru tegema minna. Ma leidsin ka kingseppa, kes on nõus mu jalatsitele metallist kontsaplekid tegema. Seega *veel natuke säramist*

Ma pidin midagi veel kirjutama, aga selle ma unustasin ära. Kui mitte varem siis neljapäeval/reedel saab järjekordse ülevaate trennimaastikust teha. Ma siis kas sõiman oma uut treenerit või kiidan :)

2011-02-10T00:27:00.001+02:00

Hea päev... hea trennilaks... kõik on mõnusalt venitatud ja valus. Kui ainult saaks tasakaalu paika ja mingitest x asenditest ma pidevalt ümber ei kukuks... aga täna oli juba parem kui eelmine kord (aka kukkusin vähem ja vähem krampe) Üldse on olnud head viimased päevad, ilusaid asju olen saanud, trenniplaanid jooksevad, keha tunneb end mõnusalt, söömisega on endiselt probleeme aga muidu suht happy....

See on siis jooga poos downward dog koos jala tõstmisega. Peab mainima et see on mu lemmik siiani nendest veidrustest, mis seal tehtud saab (miks? sest sellest poosist on peaaegu võimatu kuskile kukkuda)

2011-02-04T01:36:00.000+02:00

ma tahan magada... natukene.... hästi vähe... mõned tunnid....

Täiesti jube, ma ei suuda magada, ma olen öid üleval, mida ma pean tegema, et oma aju välja lülitada... Päeval trenn ei aita, see annab energiat juurde, eile tegin toa ümber + õhtul joogat ja erinevaid lihaseid. Täna veetsin terve päeva köögis emale sünnipäeva toite vaaritades ja elamist koristades + õhtul tegin trenni. Aga väsimust pole, kõik magavad kellegagi pole suhelda, tahaks vaid kuskil pimedas nurgas tegi sees keras olla ja nuuksuda oma armetut elu...

Seoses toiduga, täna sai tehtud - täidetu lihapalle, täidetud singirulle, täidetud mune, täidetud seeni, täidetud tomateid, täidetud ... Silveril on õigus, mul on kinnisidee asjase täistoppimisega.

Mulle öeldi et minus on 2-3 erinevat käitumismustrit? Tean kahte, kuid tema pole seda teist näinud, mis on siis need teised?

Magada.... magada... miks ei võiks olla nii, et sa võtad õhtul cd unenäoga, paned selle oma lugejasse ja vaatad seda rahus terve öö. Reaalsus milles sul on hea, või siis äkki mõni põnev seiklus või romantiline afäär... Ükskõik mis, lihtsalt stabiilne rahulik puhkust pakkuv uni, mitte see et ma tukastan 30 minti olen 2 tundi üleval ja siis tukastan veidike.

Ma peaksin vist kuskile reisima, kuskile kolima, otsast alustama, praegune olukord tapab mu. minevik kummitav, olevik imeb ja tulevik on selline pasahunnik. Puhast lehte ilma valuta ja ilma selle stabiilse ebaõnneta. Mida ma pean ette võtma oma elus nende inimestega, kes mulle nii palju haiget teegad, kuid ometigi olen ma sellest nagu sõltuvuses... need head hetked ja momendid.

2011-02-03T01:41:00.000+02:00

Ilusat kassiaastat teile kõigile... luban tuleval aastal olla ekstra isekas, ekstra vallatu, ekstra isepäine ja mida kõike veel... Oota vaid kuni ma su oma küünte vahele saan.

2011-02-01T23:08:00.001+02:00

Peavalu on :( kitty is sad now...

Mu tuba näeb meeletult nunnu välja, enam pole roosasid elevante, kiskusin terve põranda üles ja stiilselt paigaldasin kaabelduse kahepoolse teibiga seina ja tegin veel paaris kohas haltuurat. Kui keegi just vaiba alla vaatama ei hakka on kõik pealtnäha ilus ja puhas.

Sain õppekorraldusest ka vastuse, mul on kirjalik tõend selle kohta, et mul on õppekava täies mahus läbitud... seega WOOOH!!! nüüd peab tegelema veel selle sitanikerdisega, nimega lõputöö. Kevadel tuleb endale veel koht saada ühele koolitusele ja siis ei tohiks probleemi tekkida suvel töö saamisega. Aga praegu võtaks hea meelega mõne koha mustalt, aga näe kurja, mitte ... pole kuskilt leida ega saada. Siiani ainus sõbramehe pakkumine on ühte kohvikusse nõusid pesema XD... aga see vist jah...

Ma lõhnan kirsi kommi järgi, ma armastan oma keha kreemi... mmm

Palju plaane veebruaris, üldse on palju plaane tekkinud ja see on ainult hea. Samuti on välja löönud selline veneruleti mängimise teema, valikud millel on konkreetne tagajärg ja nende ohtlikus jne. Tegelikult ei midagi tõsist, aga ma tahan, et minu plaanid toimiksid nii, et ma saaksin lõpptulemusena selle mida ma ihkan. Ehk siis palju tegutsemist ootab ees... asja positiivne külg... vähemasti pole igav.

ja mu pririoteedid on kuidagi paigast ära viimasel ajal, võimalik et ma vajan oma ellu armastust ja seksi? Mis tuletab meelde, et üks teatud rõve püha on saabumas... -.- eelmine aasta ma ootasin sellel päeval midagi erilist, see aasta soovin ma elada selle päeva eilse öö unenäos.

2011-01-31T23:01:00.000+02:00

Esiteks soovin ma ülikooli sõimata.... kui ma saadan kirja küsimusega, kas mu ainekava täitumisega on kõik korras, vastab tema, et kui ma sinna ei tule siis tema minuga ei räägi. Samas kui eelmine kevad, heideti mulle ette, et mul pole kirjalikku tõestust tema sõnade kohat, kuna käisin kohal ja öeldi et kõik korras punktid klapivad... seega nüüd soovin mina, õigemini mina nõuan, et ta mulle maili teel kinnitaks, et kõik ainete asendused on õiged, mitte et kevadel üllatatakse mind ühe .... *sisesta ropp sõim siia*

Viimasel ajal on asjad kuidagi väga mõnusad, elaksin nagu sooja armsa pilve sees, mis tekitab õnne tunde. Kui üksikult asju vaadata siis asjad on ikka nii perses kui vähegi saab, aga lihtsalt seesmine õnnetunne. Umbes midagi sellist nagu siis kui sa oled armunud ja hõljud sedasi seitsmendas taevas. Võimalik, et see tuleb unepuudusest, ma sain täna esimest korda viimase 8 päeva jooksul magada... magasin nagu surnu 7 tundi järjest, ei kuulnud kuidas tüübid hommikul tööle läksid, ega neid plärisevaid äratuskellasid. Super uni...

Arenadel ka läheb hästi, leidsin omale hea arena kaaslase, suht ootan juba järgmist võimalust temaga mängida ja raitingut tõsta :)

Sünnipäev hiilib ka vaikselt lähemale. Sealne plaanide osa on sõelutud kahele võimalusele, kas pidada kodus või pidada pubis. Erilist vahet pole, arvestades et järgmine päev on tööpäev. Ning siis on veel küsimus inimeste osas, mu sõbrad on end välismaale laiali jaganud, seega on siin suhteliselt kõle ning teisest osast pole mitmeid kuid kuulda olnud, mõnega ei tea isegi kuidas kontakti saavutada.

Sushi!!!!

2011-01-21T18:36:00.001+02:00

Sureva liblika tunne on...

Tahaks midagi ilusat ja sooja hingele

2011-01-20T00:42:00.000+02:00

Tänasele päevale pole midagi muud lisada. Aga küsimus tekib... Miks?

PS. Tolmujänkud on nunnud ^^

Aggromuffin!!!

2011-01-18T02:22:00.000+02:00

Huvitavad telefonikõned teevad elu lõbusaks, sain eile telefonikõne, kus hea sõbranna natuke äreval häälel küsib millise epilaatori ta peaks ostma? Oh elu on lõbus, kuigi esimesed 10 sekundit passisin ma telefoni ilmega möh...

Tänane hommik algas ka huvitavalt, ärkasin uksekella peale vedasin end voodist välja ja esikus seisab minu "sekspesus" ema. Panen oma toa ukse kinni, võtan kõrvaklapid ja tõmban end radiaatori ümber kerra. Üritage siis kell 11 päeval uuesti magama jääda. Vähemasti oli ta täna valdavalt heas tujus :D

Uus relam läks täna üles, insta 80 pvp... seal on goblin kes jagab tasuta kulda :) Kuna läpa välja korralikult ei vea süvenen asja homme.

Homme lähen poodi ja ostan raamatu, ei huvita et raha pole. Lähen ja ostan ja tegelen lõõgastustuse ja puhkamisega. (liiga balju "jasid" ühes lauses)

Lapsevanema nõudmisel sai süüa tehtud, tulevastele laiskadele kokkadele, 5 kilone lihatükk, mis on jääs, ei käi otse ahju lootuses, et küll ta seal sulab. Nu tegelt ma teadsin et ta ei käitu viisakalt seal, aga mina ei viitsi sellega tegeleda, 5 tundi ahjus ja sai süüa endiselt verist liha. Seni kuni vastu ei hammusta on toit. Kui vastu hammustab, tuleb kiiremini närida... Õunakooki tegin ka, see kukkus ka veidi naljakalt välja, kohe näha et hingega asja juures pole. Oleks mees, siis tema oleks rõõmustanud, kook sai 12 cm kõrgune XD

ja ma ei saa siinkohal jätta kommenteerimata elu24 olevat geniaalset artiklit seksikiisu arsenalist....

1. Punane huulepulk, mis sobib sinu nahatooniga. Oky see on igati asjalik soovitus, kuigi suudlemisel kipub huulepulk laiali minema ja see enam pole seksikas... oky hoogsal suudlemisel...
2. Kahepoolne teip rinnapaljastuste vältimiseks. jajah et lõdvalt avar kaelus ja kõik mehed peol jälgivad 20 cm su nabast ülespoole, et kas hoogsal liikumisel lehvib eest ära või mitte... fail
3. Dimmerlüliti magamistuppa. njah... ma sain just targemaks sellesosas, mis asi on dimmerlüliti... kes veel ei teadnud see on see millega saad toas valgust tuhmimaks keerata, kunagi mul isegi oli selline lamp.
4. Korsett. Vaene mees... olen harva kohanud meest kes selle mugavalt ja ilma mind naerma ajamata mult seljast saaks.
5. Värvitud varbaküüned - isegi talvel! Ja mitu meest 10 vaatab naise varbaküüsi?
6. Piisavalt julgust, et luua silmsidet, mistahes riivatu tegevus sul parajasti käsil on. Pole midagi seksikamat kui üks kelmikas altkulmu saadetud kutsusv pilk kavala naeratusega.
7. Push-up rinnahoidja. nunuh... vajadusel ka täis silikonpatju, tehniliselt viimati nägin poes rinnahoidjat mis oli täidetud õli ja vee seguga, pidi mehel käe all loomulikum tunduma... ei tahaks et see katki läheb.
8. Pesu, milles tunned end mugavalt hoolimata sellest, kui napp see on. nu see on vastuoluline, mul on sõbranna kes siis sellisel juhul roniks mehega voodisse vanaema aluspükstes ja spordirinnahoidjas.
9. Jo «Boobs» Weldoni «Burleski käsiraamat» WTF????
10. Paar ülikõrge kontsaga kingi. on mitu XD meestele need ei meeldi, ütlevad et ebamugavad ja mõttetud, pealegi olen ma 12 cm kontsaga enamus meestest peajagu pikem.
11. Valged puuvillased püksikud. WTF???? Kuigi üks meestuttav ütles, et kui naine meeldib pole vahet mis tal seljas on.
12. Lokirullid, et su juuksid vetruksid sama nõtkelt kui su pepu. Vabandage väga aga ma ei taha et minu pepu kuskile vetruks või siis ma ei soovi et mu lokid nii vähe vetruks.
13. Liimi (mistahes iluäparduse tarvis). Siinkohal tuleb meelde kunagine vestlus, kui mehe antilast tellid ja tal jupid otsast ära kukuvad, siis tuleb need tagasi liimida.
14. Unusta mikromini! Kui tahad demonstreerida jalgu ja tagumikku, vali pliiatsseelik. oh õudust... selle seeliku kannavad välja vähesed... loodame et nüüd ei hakka neid tänavapilti tekkima nagu seeni pärast vihma.
15. Üks vaba päev töölt varuks, nii et kui tuju tuleb, saad voodisse jääda. kas töölt saab puududa põhjusel, sorry ma pole ammu keppi saanud aga leidsin eile mehe ja ei tahaks teda veel koju lasta?
16. Silmatorkav väike punane kleit. Must on parem, punane lööb kohe templi otsa ette "lipakas"
17. Vibraator. heheheheee
18. Õmblusega sukad. üüü
19. Nn «hoorasahtel», milles on libesti, kondoomid ja mis iganes sulle meeldib. See peaks olema voodist käeulatuses. Mulle isiklikult meeldib väljend hoorasahtel, see on kuidagi provotseeriv ja värskendav. Minul on sellised asjad karbis mis on maskeeritud raamatuks... ei ole piibel (päriselt ka)
20. Paar põlvikuid. huh?
21. Midagi leopardimustrilist. öäk...
22. Tool, mis kannatab ratsutamist. heheheheee palju huvitavaid ideid tekkis koheselt
23. Seksuaalne enesekindlus. (Mitte segi ajada oskustega!) nu oskused koos enesekindlusega on parem ja lisades siia veel spontaansuse...

PS. Ma lõikasin oma juuksed maha... 20 cm maha vb ka veidike rohkem ja värvisin neid...

2011-01-15T21:53:00.001+02:00

Tänasega on siis mu higistamine eksamite kallal lõpule jõudnud, pean veel ülikooli kirjutama ja uurima ega midagi kuskil veel ripakil pole, lisaüllatusi kevadel pole vaja. Viimane eksam ka edukalt (edukamalt kui ma arvasin) sooritasin. Mind on nakatatud õnnega, selle eksami sooritamine pani mu vedamise tõsiselt proovile, tõenäosused, et enne eksamit tunni jooksul kohtan ma kedagi, kes seda eksamit varem teinud on, tema kui võõra inimesega rääkima hakkan, ta mäletab eksami küsimusi, mul on aega neid raamatust järgi vaadata ja vastuseid otsida, eksami ajal saan valdavalt samade küsimustega pileti, glossimisel suudan loogikat tabada jne. Ühesõnaga tõenäosus selliseks vedamiseks minu keskmise õnnestumise protsendiga on eepiline.

Kõik lähe kuidagi positiivses voolavas meeleolus. Kui raha saan tahan hakata käima joogas või taichis. Tegelikult ainus probleem mis veel õhus ripub on tööalane. Mustalt tööd saada on raske tänapäeval.

Epic win!!!

PS. Minu uusaasta lubadus oli põhimõtteliselt see, et kassi aastast hakkan mina õnnelikuks inimeseks, ehk siis ma olen õnnelik, igas päevas on alati midagi positiivset :)

Undead kitty

2011-01-14T17:53:00.001+02:00

Ma olen kaua vaikinud, sellel pole olnud otseselt ka mingit põhjust. Milleks rääkida asjadest, mis on halvasti. Kes viitsib kuulata seda et tööd pole, stressi on palju, elu on perses ja see mida kõige enam ellu oleks vaja jalutab ka vastu tuult minema.Igatahes põhimõtteliselt võib lihtsalt öelda, et ma vajasin rahu, vaikust ja aega mõttlemiseks.Pole midagi tarka välja mõelnud, kuid vähemasti on mu meeleolu alates eilsest parem.

Eile ujutas üle mind mingi meeletu laine positiivsust. Teate selline Potteri raamatu hetk, nagu oleks joonud ära pudelikese Felix Felicisit. Hommikul jõudsin täpselt rongile, ei kiirustamist ega ootamist. Vagunid olid soojad, leides endale mugava koha akna all, tõmmates enda salli sisse kerra ja jäädes oma keeleteaduse materjale lugema, ühel hetkel kuulen kuidas rongijuht teatab "Tapa" vaatan siis uimaselt ringi ja ongi. Selle reisi eest keegi minult rongi pileti raha ei tahtnud, olin piisavalt nahaal, et see umes 6 eurone summa ka endale tasku jätta. Tartu jõudsin ilma viperusteta, sain oma lemmik saiakese poest veel viimase enda lemmiks saiakese (kusjuures sooja). Edasine möödus audika ukse taga saiakest nosides ja üritades veel viimaseid mõisteid meelde jätta. Eksamist räägin siis kui tulemus käes.

Samale päevale oli planeeritud ka hambaarsti külastus, eksam tehtud seadsin sammud tagasi mäest üles, et uurin, kas äkki saab varem... ning oh üllatust klient oli just helistanud, et ta ei tule, seega sain tema aja endale. Hammastega ka vedas, tehniliselt läks käiku ka minu enda aeg, sest paar vana probleemi olid välja löönud. Mõistlik hambaarst oli, kuigi kumminuku tunne tekkis, ürita 1,5 tundi liikumatult suu avatud lamada. XD

Mis tuletab meelde... hambaarstid on kulukat 87 euri ja mul on veel 40% soodustus. Puhas röövimine -.- ja arst muutkui imestab, miks ma tuimestust ei taha. Kui ma nüüd aus olen, siis polnud seda vaja, mu arst on selline kena rinnakas neiu, kes parandab hambaid üle minu pea ehk siis põhimõtteliselt terve selle aja passisin mina tema partiid...

Koju jõudmine ei läinud enam nii libedalt, kunagi peab õnn ju ka maha kuluma :)

Aga need, kes minu viimase aja juhtumitest midagi teavad, saavad aru kui palju vedamist selles päevas oli.

2010-11-22T05:53:00.003+02:00

Jah kellaaaeg on õige, see on kohe kohe saamas 6 ja hommikul. Ei ma ei ole varajane ärkaja ning ei ma ei ole vabatahtlikult üleval ning jah, te saate õigesti aru, see olen mina, kes ma pole veel magama läinud ja see pole mu vabatahtlik valik....

Ma olen meeletult üleväsinud, lausa kokkukukkumise äärel, aga ma ei taha magada, ma tunnen selle ees igasugust põlgust ja ebamugavust, isegi võiks öelda hirmu. Üks kõik mida ma ka ei teeks jään ikka mina kaotajaks, iga otsuse/valikuga keeran ma iseendale sitta ja praeguses seisus arvatavasti rohkem kui ma eales oskaks arvata... ma olen lihtsalt nii eepiline... kergesti mõjutatav ja eelkõige aga läbikukkunud.

BTW juhul kui ma varem pole sellel teemal sõna võtnud siis kõik mehed on selgrootud ussikesed, kes ei suud ealeski enda/oma tõekspidamiste/soovide eest seista vaid kulutavad mõtetuid tegusid mingite fiktsiooniliste olemuste peale ja hiljem on kõiges süüdi terve maailm.

I give up...

Tahaks koju minna, minu esmane idee ei õnnestunud, samas kui ma praegu liiguks jõuaks ma kella 7 piku koju ja saaks seal ennast välja magatada, ilma probleemideta, ilma süümekateta. See kõik teeb liialt haiget.

2010-11-13T21:05:00.001+02:00

This world is spinning around me
This world is spinning without me
Every day sends future to past
Every breath leaves one less to my last

2010-11-07T10:48:00.002+02:00

Jaah... ma olen eepiline. Isegi nii väikeste asjadega ei sa enam normaalselt hakkama.

Äkki see oli vihje... saatuselt?

2010-11-06T10:10:00.003+02:00

Postide vahed venivad endiselt, terve see nädal mõtlesin ma endast märku anda... kuid tundub, et see ettevõtmine venib ja venib. Asi pole mitte selles, et mul pole midagi teiega jagada vaid selles et mu paranoia tase on viimasel ajal meeletutesse kõrgustesse liikunud.

Täna hommikul leidsin ma üles ammu kadunud muusikavideo, mida ma aasta tagasi meelehetitlikult otsisin ja ei suutnud leida. Hommikul lihtsalt ärkasin lüürikat ümisedes. Seega jagan seda ka teiega :)

The Bird & The Bee - Love Letter To Japan

the bird and the bee | Myspace Music Videos

Wowist rääkides, mu teine tegelane hakkab jõudma varsti level 80 peale. Tunnen ennast täieliku ja ametliku noliferina. Aga tegelikult... täna wowile on mul need sõbrad, kellega ma iga päevaselt suhtlen, kellega meil on palju ühist ja kelle seltskonnas tunnen ma end vabalt ja ilma mingitse sotsiaalsete pingeteta. Saan olla mina ise ja ei tunne sotsiaalset hukkamõistu. Öelge veel et arvutimängud söövad elu ära, minu puhul on arvuti mäng see, mis mulle elu tõi. Võimalik et toob mehe ka XD

Remondiga olen ka peaaegu valmis, enda toast sai seinast tapeet maha kratsitud (meeletu viha oli, mugav kui saad midagi lõhkuda) pool tuba on ka tapeeditud. See jäi tumedam kui ma ootasin. Aga noh jahm... Elutoa sein on endiselt lahe, teistele õpetuseks, pole mõtekas hüpnotiseeriva mustriga tapeeti panna sinna kus võõrustad külalisi... enamus passivad seina XD

Mu udukaev on vist katki, tuled sain põlema, aga udu masin on katki :(

Ahjaa keda huvitab, siis ma tulin töölt ära. Põhjustest võin rääkida eraviisiliselt. Aga tasuta ma kellelegi tööd küll tegema ei hakka. Seega kui keegi veel lähiajal tööle läheb ja lepingut ei sõlmita temaga esimeste päevade jooksul, siis uurige mis toimub... Tühjad juhtide lubadused ei loe midagi kui sul pole paberit selle kinnitamiseks.

Jahm mina ja eepiline fail - äkki peaks hakkama blogi pealkirja muutma... Tsikk kes failib kõiges ja iga päev XD

Fun fun fun

2010-10-31T14:28:00.002+02:00

Ma lihtsalt ei suuda uskuda kuidas mõni unenägu võib endast välja viia. Sisaldada endas nii mitut häirivat faktorit korraga, et tekib tahtmine ärgata ja kellelegi pasunasse tõmmata (mis ei tähenda et ma unes ei oleks seda teinud). Lihtsalt valus. Tõde on alati valus näha/kuulda/tunnistada, eriti kui sulle see veel piltlikult nina alla lükatakse ja see kõik nii reaalne on. Kõik sinu suurimad hirmud kenasti kokku lükatud.... Happy Halloween!!!

Ning nagu ma kartsin sööb töökoht ära minu sotsiaalse elu või siis selle riismed. Pole mingit viitsi midagi teha, mind on tabanud perspektiivitu masendus ja soov mite midagi teha. Raba miinimumpalga eest, saa napilt 5,5 K kuus kui sedagi, pigem alla selle ja ole tööl 8-10 tundi päevas. Ilma lõunata ja puhkuseta, tee üksluiset tööd päevast päeva ja milleks see kõik?...

Kogu see jama seadis ohtu mu baka ja eksamid... Eraelu imeti mingisse tühja vaakumisse ja kogu eelnev lootus sellega, et äkki pärast igavikku vallalist elu suudan ma mingi suhtelaadse asja püsima panna vajus põrmu.

Mis mind seal töökohal hoiab? Hirm et mul ei õnnestu mitte kuskil mujal tööd saada...

2010-10-24T22:59:00.002+03:00

Teate mis? Täpselt 11 tunni pärast on mu ametlik esimene tööpäev. Oky sissejuhatus minu töösse, kuid siiski... Palun nüüd õnnitlused ja õhupallid ja kook eem sushi!!!

Ja ma suutsin end kokku võtta ja ühe kodutöö ära esitada :)

Kavas veel:

Tartu külastus et käia keele näitusel

40 lk morfeemide kohta lugemist + KT (-.-)

Baka töö kallal nokitsemine, et see ilusam oleks.

Nendest kahe viimasega tahan ma algava nädala jooksul valmis saada. Ehk siis lugeda 2 korda õpikut ja Baka esimesed 10 lk korda teha. Hindelise väärtuse tõstmine on nunnu.

Ahjaa ma lähen arstile millalgi ja tundub, et ma pean oma trenni vahetama, kuna see hakkab vaikselt tervisele. Millest on meeletult kahju. Mitte trenn ei hakka vaid tingimused. Kuna graafik on tihe, siis pärast trenni higise naha ja niiskete juustega otse külmale tänavale. Pole eriti hea idee.

Kui sinu ellu ilmub midagi, mis sulle meeldib, siis tuleb seda nautida kuni on võimalik ja siis... lasta tal minna.

Uni on... magada tahaks... kuidagi see tänane hüperaktiivsus hakkab maha kuluma.

Lootused ja plaanid, isegi kui need ei pruugi toimida annavad jõudu ja jaksu olla positiivne *khm* hüperaktiivne.

2010-10-23T16:11:00.001+03:00

2010-10-22T22:32:00.002+03:00

Vahest on nii, et mõned üksikud laulud on nii sügavalt hingeliselt sinu omad, et see hakkab haiget tegema. Kui üks laul võib meenutada nii mitmeid sündmusi, nii mitmel tasandil, et lõpuks pole sa enam kindel, kas see laul meenutab sulle minevikku või on aluseks oleviku meenutamiseks. See midagi mis hoiab lootust üleval.

Kas siis sõnad, mis meenutavad minevikku ja see teeb haiget. Või emotsioon ja sündmus mida see laul sulle meenutab?

Kõik pole kunagi nii lihtne... Millest selline lauluvalik? Vihje või lihtsalt kokkusattumus?

2010-10-22T14:19:00.002+03:00

Stabiilne jama arvetega, juba 4 kuu järjest helista ja otsi kaduma läinud arvet. Alati on viga sama. Alati see parandatakse ja alati järgmine kuu on see viga tagasi. Inimesed on masendavad.

2010-10-19T21:11:00.004+03:00

Noored kurdavad, et tööpuudus on, et keegi neid tööle ei taha... Jah osalt on see tõsi, aga tõde pole nii mustvalge kui lastakse arvata. Jah 90% töökuulutused eeldavad 2-7 aastat töökogemust; inglise, eesti, vene ja soome keele oskust jne... Samas täna käisin ma kanditeerimas X firmasse... Kohal pidi olema 7 inimest, tegelikult oli kohal vaid 3 (seda koos minuga)

Jahm raske on trügida alale, kus mehed on edukamad, eelistatumad jne. Kuid tundub et ma suutsin täna ennast tõestada, et ma olen meestega võrdne ja ka mina olen võimeline võtma vastutust ja suunama inimesi.

Kahjuks paneb see töökoht ohtu mu trennis käimised, kõhutantsust on kahju :( samas võimalik et see on mulle liig, panin täna taaskord trennis pildi tasku. Asi pole nagu jõudmises vaid lihtsalt ühel hetkel hakkab pea ringi käima ja järgmisel hetkel on põrand. Ninast jookseb ka aeg-ajalt verd, häiri veidi. Ning see meeletu väsimus, on päevi kus ma olen 24 tundi üleval või 48 tundi üleval või magan vaid mõned üksikud tunnid, samas on päevi, näiteks viimastel päevadel, kus ma vajun keset vestlust magama ja magan 12, 16 või enam tundi järjest ja pärast paari tundi ärkvel olekut olen taaskord unine.

Uni... uni... uni...

Täna leidsin unistuste korteri 2500 kr kuus vaatega merele 14 korrus... nagu kirss tordil. Kui selle töö saan siis raban end kasvõi eesliks, et selle eest maksta.

2010-10-14T20:21:00.005+03:00

Kohutav ilm, suudan mõleda vaid sellele kuidas tervelt Tallinna jõuda, ilmastikuolud on jubedad, bussijuht võrdlemisi närvis juba mitmes kord annab signaali. Teed on näha heal juhul mõned meetrid ette. Ees sõitva autotuled kaovad lihtsalt vihma/lörtsi/rahe sisse. 30 minti tallinnani.

2010-10-14T13:38:00.005+03:00

In the dark of the night I was tossing and turning

And the nightmare I had was as bad as can be --

It scared me out of my wits --

A corpse falling to bits!

Then I opened my eyes

And the nightmare was...me!!

Kirjutamisse on taaskord veninud meeletult pikk paus, enamasti on põhjuseks see, et ma keeldun kirjutamast siia oma armuelust ja kuna muul rindel ripuvad seintel ämblikuvõrgud, siis pole olnud ka millestki kirjutada. Mis puutub armuelusse, siis selle kohapealt võiks endiselt öelda, et tehniliselt ei toimu midagi. Lihtsalt tuleb ette omapäraseid, kohati lootustandvaid ja põnevaid olukordi ja pakkumisi. Ehk siis kui mulle aastaid tagasi üks sinisejuukseline olevus ütles, et ma hakkaksin elama. Siis viimase aasta jooksul olen ma seda tegema hakanud, ma olen teinud rohkem, ma olen julgenud rohkem, ma olen kasutanud ära võimalusi ja ma olen teinud just neid asju mis hetkel tunduvad õiged... Minu selle aasta moto on olnud põhimõtteliselt see, et asju mis tehtud pole mõtet kahetseda, palju hullem oleks kahetseda seda, et need tegemata jäid. Kuna elatakse vaid korra.

Sain just elununnu (mingi haige slängsõna mille ma olen kuskilt külge hankinud) sõnumi:

Mister X rahunemise kursus:

1) Think you are a zombie kitty with a diamond sandbox

2) do adorable kitty sound

3) smile and relax

Tegelikult olen ma Expensive undead kitty ja diamonds are my kittylitter. Ma väga ei viitsi seda seletada miks ma undeadkitty olen.

Sõidan Tartusse et seal siis 45 minti viibida ja tagasi Tallinna tulla, meeletult tigedaks ajab. Ka sellest ei soovi ma lähemalt rääkida. Aga sinna minek tekitab minus paanilist hirmu.

Kõhutantsus läheb hästi, loodan et ma saan sellega edasi tegeleda ka järgmine kuu. Saaksin rohkem oma ilusas kostüümis ringi sibada.

Ja mul oli üks elu huvitavamaid unenägusid (arvestades tõsiasja, et 99% mu unenägudest sisaldavad wowi). Võlur käskis mul minna võlu metsa ja tuua ühe valge kristallroosi. Mets oli täis siniseid, punaseid, kollaseid, roosasid roose... aga valgeid polnud kuskilt leida. Lõpuks olles juba nii sügaval metsas leidsin ma midagi mida ma arvasin olevat valge sellel olid õrnalt roosakad leheotsad aga selle kristall oli klaasjalt valge. Läksin tagasi, aga polnud päris see...

Mind on see unenägu meeletult vaevanud, vaikselt hakkab mulle ka aimdus tekkima mida see tähendada võis. Millele alateadvus taaskord tähelepanu üritab juhtida.

Ühest unenäost räägiksin ma veel, see on seoses sellega et ma kõikjal wowi näen. Nägin unes kooli, matemaatika tundi ja matemaatika õpikust vaatas vastu ülesanne, kus tuli välja arvutada suhe mille alusel suureneb postitasu wowis kui sa kellelegi kirju saada.

Ahjaa õues on meeletult märg ja sopane ilm... tahan 20 cm lund!

2010-09-29T13:29:00.004+03:00

Kuna talv on lähenemas ja õhtud muutuvad üha külmemaks ja külmemaks, siis otsustasin ma, et võib-olla oleks õige aeg endale siiski üks meesolevus leida, et oleks keegi kes neil külmadel õhtutel ja öödel soojendaks. Seega palun saata elulookirjeldus ja motivatsiooni kiri...

Täna on maailmas kuidagi väga palju värvi, päike paistab ja hommikul oli toas lausa 10 kraadi. Õue vaadates, vaatas mulle vastu sügavroheline rohi millele tuul oli paisanud erivärvi ja tooni lehti... ilus.

Tuult on ka piisavalt, seega pesen ma täna pesu... Õhtul kui end üles soojendan üritan tapeeti veidi panna.

Muuseas süüa tahaks, aga kuna ma olen liiga mugav et soojast välja ronida ja omale midagi muretseda, siis see peab ootama... homseni või ülehomseni. Eile sai suhkur ka otsa, seega jõin kohvi meega...

Muide igaks juhuks mainin ka, et esimene lõik on kirjutatud läbi huumori.

2010-09-28T19:13:00.003+03:00

* Trennis käidud, lahe aga raske, peab hakkama vabal ajal kodus harjutama
* Töövestlus I tehtud, mul pidi hea aktsent olema :)
* Istun pimedas ja külmas toas, kas on normaalne kui su korteris on 6 kraadi?

* Peaks pesu pesema, aga ei viitsi liiga külm on.
* Väljas on kole sügis, lumi võiks tulla juba.
* Inimesed võiksid olla otsekohesemad ja julgemad.

* Külm on!!!!!

2010-09-27T22:34:00.002+03:00

No näete...

Päev õhtul, mul paanid lõigatud nüüd homme õhtu lükkan vast seina. Nädalavahetusel tegelen oma toaga nii palju kui seda annab ja siis woilaa see etapp enamvähem lõpetatud.

Täna helistati, homme on töövestlus kuskil kella 14-15 vahel, närv on mõnusalt püsti ja värin on sees. Ma tean juba ammu et mul on kerged probleemid eneseusuga, näostnäkku oleks veel mingit lootus aga vestlus telefonitsi -.-

Homme hommikul trenn, ma olen endiselt kõhutantsust sillas... Küsimus laiale ringile keegi ei tea Tallinnas mõnda head ja odavat jooga trenni. Mind vaevavad lihasvalud ja midagi, mis neid leevendaks oleks meeletult tore. Märkamatult on mu ellu loksunud 3 tantsutrenni nädalas. Mina, kes ma arvasin kunagi, et mul on 3 vasakut jalga, olen otsaga tantsimise juures ja naudin seda.

Aga jahm olge lahedad, mina olen suhteliselt õnnelik, hormonaalne rike või nii... naljakas on rõõmu tunda sellest, et sa oled vallaline XD

Peab midagi korraliku selga leidma kui ma saan silmastsilma vestlusele...

2010-09-27T12:14:00.002+03:00

Saatsin CV ja motivatsiooni kirja ära nüüd tuleb loota parimat. Samuti peaks ühte lasteaeda kanditeerima, mulle ju nii meeldivad lapsed ja mis võiks olla veel toredam kui hommikust õhtuni nendega koos olla?

Keeleneet on jõudsalt paranenud, eile tõmbasin haava korra uuesti marraskile kuid pole lugu, paistetus hakkab alanema ja rääkimine on normaliseerunud. Keelevaist endiselt lonkab, ehk ma teen siis tavapärasest veidi rohkem kirjavigu.

Üks suur asi tuleb veel ära teha, ma olen seda juba kuu aega edasi lükanud -.-

Sellest nädalast hakkab ka reaalne iseseisev töö ülikoolis peale. Kuna ma kohal ju ei käi siis pean ma leidma aja ise õppimiseks, ning esimesed tööd tulevad teisipäeval või kolmapäeval üles mille ma pean ära esitama. Võib-olla mõni kena ja tark inimene tahab mind nendega aidata kui peaks juhtuma, et ma vaatan neid juhmi pilguga. Keelelised ained pole tõesti minu jaoks, võtaks pigem matemaatikat....

Täna ma pean suurestoas tapeedi ära panema.

2010-09-24T12:24:00.003+03:00

"Ema, ema, mis on fatamorgaana?"

Ema: "See on midagi losside, palmide ja kaameliga. Nagu armuminegi: esmalt kaob loss, siis palmid ja viimaks oled üksi oma kaameliga."

Kahjuks pole mul isegi mitte kaamelit. Pole kindel kas tahaksingi, eelmine nädalavahetus tabasin end mõttelt, et ma vist polegi võimeline armastama. Sa vaatad, et on tore tüüp ja järgmisel hetkel näed sa hunnikutes vigu, sellele järgneb arusaamine, et sellel pole mõtet. Sul ei teki mingeid süümekaid naeratada kelmikalt teisele tüübile saali taga osas ja sekundiiga on eelmine meelest läinud. Kaugusest tundub ta tore; väljakutse ja mida kõike veel... Vahemaa vähenedes juhtub sama mis eelmisega - vead, puudused... ja sa lihtalt lööd käega.

Viimasel ajal olen ma taaskord istunud mingil õnnetunde laineharjal. Probleeme on palju aga need kõik tunduvad nii lihtsad, mulle ei lähe nad korda ja mul on plaan. Plaan mille nimel ma suht lähen üle laipade. Mul on unistus ja mul on eesmärk. Ainus halb asi mis kogu selle teema juures on, on see, et mu plaan ei hõlma enam ülikooli. See natuke hirmutab mind, kuna mul on nagu kõik valmis, kuid sellest hoolimata valdab mind selles osas täielik ükskõiksus.

Muudest asjadest, pistaatsia kohvisiirup on selle sügise must have. Lausa suurepärane asi kohvi sõltlasele ehk siis mulle :) Peab endale koju hankima ühe pudeli.

Mul on nüüd keeleneet, üllatavalt valutult läks, samuti pole mingit paistetust ega ka neet pole keeles püsti ega sega. Pikalt rääkides väsib ära ja muutub hellaks ja süüa veel ei oska, aga see viimane on vaid positiivne asja juures. See on nagu kohustuslik dieet. Ning mu moti koorem on üha kasvanud ja kasvanud.

Trennist, sain teada et üks mu treenritest on olnud Musta Missa taustatantsija. Kas pole mitte lahe ja trenn on trenni eest 500-700 kr kuus 2-3 trenni nädalas kõlab lihtalt superhästi. Poleks elus arvanud, et ma hakkan mingil hetkel nii palju tantsimisega tegelema ja ma ei tunne ennast enam kui elevanti nelja vasaku jalaga. Kuigi kui töö lubab siis ma peaks hakkama mingit trenni juurde tegema, peamiselt siis jõutrenni, sest poleks eales uskunud, et mu jalalihased jäävad mõndadeks asjadeks nõrgaks. Eesmärk!!! aasta lõpuks suuta tantsida normaalselt ja ka rasked elemendid tantsida välja voolavalt ja pehmelt.

Ahjaa ja ma kahtlustan et ma suuda Silverile eneseimetluses pähe teha. Ma olen viimasel ajal tabanud ennast enese peegelpildiga rääkimast. Ma pean igale enda peegeldusele naeratama, silma tegema või mida iganes. Võrdlemisi tülikas on liikuda tänavatel kus on palju aknaid, igas aknas olen ju mina! Pole veel lusikas enda peegeldust silmitsema jäänud aga küll jõuan ka sinnani. Ruum täis peegleid... Põhjus miks tahta ka peegellage, õhtul viimane ja hommikul esimene asi mida sa näed on kõige ilusam nägu maailmas.

Ahjaa Tartus oli vahva!

Ps. peab vist siiski mehe otima, keeleneet vajab harjutamist, hetkel tundub see nii kohmakas...

Muinasjutud?

2010-09-16T23:37:00.002+03:00

Viimasel ajal on mul tunne nagu mu usk muinasjuttudesse oleks taastunud. And they lived happely ever after... Mitte päris, aga mu küünilisus on vähenenud ja usk sellesse, et inimene võib olla õnnelik on taastunud... mingil määral vähemasti. Öeldakse ju, et õnneks on vaja nii vähe, kuid ometigi on see miski hetkel puudu, tean isegi konkreetselt mis see "miski" on. Lihtsalt see "miski" on teinekord nii kättesaamatu ja kauge ja just selle ihaldamine on see, mis teeb inimese õnnetuks.

Hetkel, just sellel momendil praegu on mul tunne, et mu elu hakkab paika loksuma, see on lootus ja ootus. Mul on väike võimalus tööle saada, mu ülikooli lõpetamine on käega katsuda, vaid üks aine veel teha ja nagu mulle kinnitatud siis baka pärast ma muretsema ei pea. Mingi selline imelik kindlus on hinges. Plaan on väga kindel ja ühesuunaline, stabiilne töö, raha koguda, kool lõpetada, töökoht kindlustada, korter üürida. Olen isegi vaadanud sobivaid kortereid, mulle meelepärases piirkonnas. Ja kõik see sirgjooneline plaan ei välista võimalikku suhet, millel saab olema vaid üks tingimus, suhe on minu plaani kuu, mitte vastupidi. Kui miskit tekib tiirleb see kaasa, mitte aga ei pane tervet maailma enda nimel kokku varisema.

Teisipäevast algavad trennid, 2 korda vb isegi 3 korda nädalas tantsimist, naljakas kuidas mulle on tantsimine meeldima hakanud. Mul on sellega seoses ka unistused. Vot mis, mu võime unistada on tagasi, tundub et teatud inimesed mu elus omavad mulle meeletult positiivset mõju, ma tunnen ennast taas tervena, mitte enam pisikeste kildudena kuskil maailmas laiali.

Ainult pisikesed asjad minu juures häirivad mind, sellised käitumuslikud omapärad, mis millegi pärast on mulle omaseks saanud, selline ükskõiksus on natuke hirmuäratav. Samas ma ise hirmutan end vahel.

Wow'ist ka natule. Rüüstasime kõiki allyde linnasid, mina suutsin tõestada, et vajadusel on DK suurepärane tank. Mis siis et algul naerdi see idee välja, aga hetkel olen ma saanud hunniku tööpakkumisi tangina, loodan et siis kui need viimased paar levelit tehtud, siis mul endiselt ka tööd leidub.

Me is happy.

Matter Implosion

2010-09-11T00:42:00.002+03:00

Rüüpan oma mustsõstra-vaarika-bronhiiditee segu, olen ennast voodis kerra tõmmanud, mähkinud end oma punase kookoni sisse (minu hommikumantli hellitusnimi) ja keeranud enda ümber veel kaks vatitekki. Meeletult külm on, olen 100% läbi külmunud ja erinevad viisid sooja saamiseks on failinud. Ma pole kunagi nõrga tervisega olnud ja mingeid nohusid ja asju pole ma kunagi ka haiguseks lugenud, aga see on nagu meeletult rõve, mul on nohu, mu kurk on valus ja mul on stabiilselt külm. Kuid 12 tunni pärast pean ma olema parima tervise juures ja mul ei tohi olla ühtegi märki ühestki tervisehädast.

Eile lõikasin kokanoaga kätte, ma pole kunagi olnud pildi tasku panemisele nii lähedal. Haav polnud suur 1-2 cm ja kondini välja. Esimene mõte oli, et kõõlused või midagi elutähtsat läksid. Kuid täna saan ma täitsa normaalselt sõrmi liigutada ja isegi valu saab vaikselt kontrolli alla. Sidemed kiskusin maha ja vaatan, et haav on kenasti kinni ennast tõmmanud. Mu haavadel on üldse imetabane komme end kiirelt parandada, vähem kui 24 tundi on möödas ja mu käel on vaid vaevumärgatav jälg sisselõikest ja olgugi et tegu on liigesel asetseva lõikega saan ma näppe vabalt liigutada ja nahk tundub oleva korras. Toimiks selline tervenemine siis ka tavaliste külmetuste puhul. -.-

Käisin Tartus loengus kolmapäeval, meeletult igav filoloogia pole üldse minu teema, muidugi oli tore analüüsida nt Tolkieni haldjakeele lingvistilist jaotust ja loogikat. Tore oli inimesi näha, meeletult lõbus oli ja siinkohal ma loodan, et kolmapäevadest saavad lõbusad sotsiaalsed päevad. Sain kokku Kätlini, Silveri ja Evega. Palju positiivset energiat, naljakas Tartus rongist maha hüpates oleksin ma nagu oma masendusest välja astunud ja positiivne meeleolu kestis terve päeva. See pani mõtlema võimalusele, et kui sinna töökoht leida, siis võib-olla tasuks tõesti mõelda Tarusse kolimisele. Sest olgem ausad, Tallinnas hoiab mind kinni vaid üks asi. Mis on liiga habras, et seda üldse mingiks põhjuseks lugeda.

Viimasel ajal olen ma täheldanud, et minu ümber hakkab taaskord inimestel hästi minema. Olen nagu väike päike. Keegi kunagi ütles, et minu kõrval tunneb end iga inimene õnnelikult. Ja vaadates üldist tendentsi siis selleks et mul saaks minna eepiliselt halvasti peab minema kõigil minu ümber eepiliselt hästi. Seega inimesed hoidke ligi ja ma nakatan teid õnnega?

Käisin verd andmas, sain pahandada, et nii vara tulin, aga lasti siiski läbi. Tegin selle nimel ka meeletuid pingutusi, nädal aega ilma magusa, kohvi, alko ja suitsudeta. Lisaks sellele stabiilne trenn ja palju värsket õhku. Tulemusteks oli minu kõigi aegade madalaim vererõhk, mis oli ideaalne, normis pulsisagedus ja hemoglobiin. Ehk siis kui ma suudaks seda jätkata siis võiks isegi vanaks elada :)

Trennist ka, astusin tantsuakadeemiasse, ülipositiivsed ja sõbralikud inimesed, nagu oleks naeratamine sisseprogrammeeritud, see oli natuke kõhedust tekitav isegi. Trenn? Ma olen aasta tantsinud ja ma peaksin minema tegelikult edasijõudnute tasemele, aga mis selgus... Tallinna algajad on Tartu edasijõudnud. Trennis tehtav töö on meeletu, kohe näha et see eeldab varasemaid tantsija kogemusi olgugi et tegu on nullist alustamisega. 3 päeva hiljem ja mu lihased endiselt protestivad.

Tahan treeningkoormust tõsta. Peaks üritama ja arvutama välja mingi meelepärase ja mõistliku lahenduse. Rahaga on endiselt kitsas, tahaks ka töökohta leida, kuus 6 K ringis oleks meeldiv saada, muidugi suurem palk tähendaks suure tn ka üürikasse kolimist. Vaatasin täna hommikul Põhja-Tallinna kortereid, mõne toreda üürilisega kahepeale võttes saaks täitsa edukalt maksta u 1500 näkku :)

Mingi sisemine rahu saabus ka lõpetamise osas. Tegelikult ma olen vist õnnelik, unenäod pakuvad reaalsust mida ma sooviks. Reaalsus aga hetki mida ma vajan unenägudeks. Seega kas tegelikkuses on mul üldse midagi rohkemat vaja? Keemilisel tasandil on ju kõik tasakaalus.

Naljakatest asjadest ka... Mul on kotis pakk musti kondoome, see on omamoodi naljakas, meenutab ühte anekdooti... ning kas keegi teist on kunagi lugenud neid pakendiinfolehti, seal on kirjas esiteks, et libestina pole soovitatav kasutada margariini, vaseliini, toiduõli. Teiseks, *firma nimi* kondoomi kasutaine võib aidata vältida rasedust või suguhaigusi. Seksuaalkasvatuse õpetajana ma tean suurepäraselt, et kondoomi kindlus on tegelikkuses vaid 72%, siia % sisse on arvestatud purunemisohud, vale kasutamine jne.

Selle kirjutamise käigus on vaikselt soojem hakanud, tuleb vist teha järgmine tass teed ja end edasi ravida. Endiselt keeldun tarvitamast igasuguseid ravimeid.

Üritasin ka õmmelda omale villast seelikut see päris ei õnnestunud nii hästi kui ma oleks lootnud, aga ma mingi päev üritan seda parandada. Kavas on teha maani villane seelik militaristlikus stiilis.

PS. Lahe oli, külm, tuuline aga lahe. Jäin ellu, sain vaid paar sinikat, aga sellest pole midagi.

PPS. Laibalapakad on lahedad (loe: dog tagid on lahedad), eriti kui need on sinu nimelised.

PPPS. Ilmad võiksid külmemaks minna, ma suren selle palavuse kätte.

PPPPS. Ma nägin unes juba lumesõja pidamist.

Maksud maksud maksud

2010-09-06T17:16:00.002+03:00

Ma avan juba hirmuga postkasti et sealt jumala eest mitte eest leida järjekordset hunnikut arveid, makse, probleeme... Ainult üks hinnatõusude jada, septembrist tõsteti leiva, saia, õlle, kohvi hindasid, lisaks tõusevad aktsiisid.... Maksa maksa maksa, ainus mis ei tõuse on palgad. Oktoobris ootab ees pm 5% toasooja hinnatõus, sellele lisandub veel gaasi hinna tõus jne. Ei taha mõeldagi mis siis saab kui euro tuleb :S Sama hästi võiks kohe nüüd hambad varna riputada ja elada õhust ja armastusest. Aga kuna mina viimasega ei oska toime tulla siis tuleb elada vaid puhtast õhust. Seda kuni hetkeni mil mõeldakse välja mingi õhumaks või midagi sellist.

Kolmapäeval algab kool, kõik tartlased kes mind näha soovivad võivad nüüd endale aja võtta peale kella 12, samuti olen ma saadaval ööks. Kui kellelgi on mingeid pakkumisi ootan huviga.

Homme ootab mind ees hunnik paberimajandus ja lähen katsetan siis Tallinnas pakutava kõhutantsu ka ära. Järgmine nädal lähen sõlmin liitumise Myfitnesisse, natuke liiga kaugel minu maitse jaoks aga loodan et tasub ära. Suudaks regulaarselt jaanuarini käia oleks super, selle ajaga peaks 10-15 kilo kaduma ja ma oleksin jälle omadega graafikus. Kuigi mu motivatsioon on täiesti vale, aga noh mis teha.

Täna loobusin kohvist ka, teen kuni laupäevani kohvivaba nädala, suure tn kolmapäeval vääratan, kuid annan siiski endast parima. Tahaks neljapäeval verd andma minna, seega kõik mis vererõhku tõstab maha. Suitse ei puuduta, enne laupäeva ei joo ka, kohvi luban vaid kolmapäeval tassi seltskondlikus mõttes.

Toiduga olen ka ära harjunud, veega saab hea mannapudru ning paljas tatar on täiesti söödav.

Tahaks olla õnnelik, aga mul on tunne, et ma lihtsalt ei oska seda, ma olen veendunud, et ma pole seda ära teeninud, iga asi mis varem oleks mind teinud õnnelikuks mõjub nüüd 100 kordselt rusuvana. On hetki millest ma olen saanud meeletu positiivse laengu, kuid millegi pärast alati sellele järgneb rusuv süütunne millele omakorda järgneb meeleheide ja masendus. Seega ma kardan olla õnnelik, kas pole mitte tore?

2010-08-29T10:19:00.000+03:00

Hommikud... Vahel võiksid need olemata olla.

Täiuslikkus?

2010-08-26T00:41:00.004+03:00

Iga inimene peaks püüdlema täiuslikkuse poole, kas siis hingelise, materiaalse või ... Viimasel ajal valitseb mu hinges täielik tühjus, kõik on kuidagi oma mõtte kaotanud. Ma ei saa öelda, et mu elul midagi viga oleks, mul on sõbrad kes mu meelt lahutavad ja kellega saab toredaid asju tehtud ja kes mind on elus hoidnud kui mul rahaga väga kitsaks on läinud. Mul on hobid, katus peakohal, aga ikka on midagi nagu puudu ja see miski lihtsalt närib hinge seest.

Kui keegi ütleks armastus, siis mina vastan talle, armastus on mõeldud hädistele luuletajatele. Ma võin olla armunud, aga ega see mind õnnelikumaks ei teeks, inimsuhted toovad alati kaasa mingi jama, suure tõenäosusega mingi aja möödudes veel rohkem kurbust. On päevi kus ma isegi sooviks oma ellu kedagi erilist, kedagi kellega koos lõbusalt aega veeta ning kellega koos linade vahele pugeda, inimest kelle suudlusi võiks lõputult nautida...

Viimased nädalad on minu jaoks möödunud juba traditsiooniliseks saanud eepiliste ebaõnnestumiste saatel. Tsiteerides härra X'i "Vaadates sinu elu, hakkan ma end juba õnneliku inimesena tundma." Peaks mainima, et "vedanud" on mul viimasel ajal tõesti, arvuti suri ära, sellega koos ka kõik mu baka materjalid ja koopiad ja fotod ja muud elutähtsad asjad. Mingid koopiad suutsin ma kuskilt leida, aga tõsiasi on see, et kui mu mälupulk välja ei ilmu, ei saa ma enne kaitsmist lugeda reaalselt seda versiooni, mille ma trükki saatsin -.-

Raha asjadega on ka jamasti, viimased nädal ja veidi peale olen suutnud läbi ajada 20 krooniga, kui mul poleks olnud paari hoolitsevat sõpra, kes mind aeg-ajalt toitsid oleksin ma omadega palju suuremas jamas. Ega praegugi asjad vägapalju paremad pole, aga sain mõnisada krooni raha, seega sain osta uued mannad, tatrad, makaronid, et järgmised mõnikümmend päeva kuidagi ära tiksuda. Kõige raskem oli vist see moment kui kohvi otsa lõppes, ma olen kergemat sorti sõltlane, igal inimesel on oma pahed, minul on neid lausa kaks XD

Mulle öeldi, et a olen kontrollifriik, ma ei teagi, kas olla selle üle uhke või solvunud, aga eks ta ole omamoodi tõsi, ma ei suuda isegi nõusid pesta nii, et ma ei paneks neid suuruse järgi ritta. Täna proovisin, panin nad suvaliselt pesurestile ja ma ei suutnud köögist lahkuda enne kui ma nad olin kenasti ritta seadnud. Viimasel ajal on hakanud sellised pisiasjad jälle süvenema, ma planeerin liiga palju, ma loodan liiga palju ja ma eeldan, et kõik jookseb mu plaanide kohaselt.

Remont? Sõbra abiga sai ühes toas remont ära lõpetatud, samuti on minu toas radiaator kuldseks värvitud ja mingi päev kui mul järjekordne lõhkumis tuju on, saan ma oma toa seintelt tapeeti rebida. Arvutuste kohaselt jätkub kuldset tapeeti, mis algselt oli mõeldud kööki hoopis elutuppa. Pean veel üle vaatama, sest ma võisin kuskil vea teha ja see oleks tülikas.

Suhtemaadel? Täielik vaikus, sest iga viimase asja sellel alal olen suutnud ma korralikult perse keerata.

Vahel ma mõtlen, et ma sooviks ühe päeva ära kustutada, see säästaks mind nii paljudest ebameeldivustest ja suure tn likvideeriks ka 60% minu kroonilisest deprekast. Sest praegu tundub, et ilm on sünkroonis minu meeleoluga, seega võite oodata ääretult sademete rohket sügist ja talve. XD

Ma ei luba, et ma kavatsen tihedamini postitada, aga eks ma üritan meeles hoida, et aeg-ajalt võiks märku anda, et ma elus olen. Siinkohal lähen mina magama ja loodan, et vähemalt unenäod pakuvad eeldivamat reaalsust kui see mis siin on.

Dream about dreaming

2010-08-10T22:12:00.003+03:00

What if you dream about dying? Dream about dying and going to the hell? About dead fishes...

Olime sõpradega väljasõidul kuskil mõisa varemetes, mida restaureeriti, jalutasime mööda süngeid remondijärgus koridore kuni jõudsime saali kohal olevale rõdule, mingi ime läbi suutis üks meist alla kukkuda, X kummardus teda päästma ja kukkus samuti. Mina viskasin kõhuli ja piilusin üle serva alla, kus lebasid kaks keha, ühel hetkel tahvel mille peal ma olin vajus alla.... ja ma kukkusin.... Päris ehtne valu oli.

Teine pool unest sisaldas isa poolset abi üleminekus teispoolsusesse. Mingi aja pärast leidsin ma end mingist maaalusest (?) virelevast külast, kotis 4 kala. Küla oli ehitatud jõe kaldale, mille veel sügavus oli vaevu mõnikümmend cm ja koosnes verest, milles ujusid väikesed kalad, kelle ülesanne oli seal viibivaid inimesi igavikust igavikku süüa, kaotasin oma varba jõest üle minnes. Leidsin ühe inimese, tore naisterahvas, andsin talle kaasas oleva kala, selle eest sain peavarju ja saime üritada püüda jões olevaid kalu vist... (äratuskell helises)

Nagu näha on isegi unenäos minu põrgusse minek kindlustatud ja tundub, et ma lähen ka sinna üksi. Aga see unenägu oli esmakordselt midagi sellist, kust ma ei tahtnud üles ärgata. Rääkides veel surmaennetest, siis maal kolisid kakud sisse (idee poolest võivad nad ka pulmi ennustada, aga teades minu käekäiku on matused loogilisemad)

"To dream that you are faking your own death, suggests that you are looking for a new start. You need some change in your life" Muutuste vajamine ei tule mulle uudisena ja no terve elukorraldus läheb muutmisele samuti. Mul on kahtlane tunne, et ma olen hetkel rohkem kohati katki kui ma olin pool aastat tagasi.

"On a negative note, to dream that you die may represent involvement in deeply painful relationships or unhealthy, destructive behaviors. You may feeling depressed or feel strangled by a situation or person in your waking life."

Muudest asjadest, ma elan nüüd muusikakookonis, kuna all tehakse endiselt remonti, ostsin ma omale jube suured kõrvaklapid, mis summutavad ümbritseva heli ja ma saan olla oma nunnus mullis, keeratuna oma lillasse hamstrisse ja kui võimalik tahaks ma oma keebi külge klammerduda, kuna see tekitab mingi ilusiooni õnnetundest. Seega mind on võimatu telefonitsi kätte saada, kuna 99% tn ma ei kuule seda.

Täna jääb ööseks loopi laskma Whoever brings the night - Nightwish

2010-08-08T21:35:00.004+03:00

"Rain is liquid precipitation, as opposed to non-liquid kinds of precipitation such as snow, hail and sleet. Rain requires the presence of a thick layer of the atmosphere to have temperatures above the melting point of water near and above the Earth's surface. On Earth, it is the condensation of atmospheric water vapor into drops of water heavy enough to fall, often making it to the surface. Two processes, possibly acting together, can lead to air becoming saturated leading to rainfall: cooling the air or adding water vapour to the air. Virga is precipitation that begins falling to the earth but evaporates before reaching the surface; it is one of the ways air can become saturated. Precipitation forms via collision with other rain drops or ice crystals within a cloud. Rain drops range in size from oblate, pancake-like shapes for larger drops, to small spheres for smaller drops." (Wiki)

Meeletu äikesetorm on väljas, vihma sajab nagu valget vett taevast ja mina keksin selles, värskelt rullitud asfal mu jalge all. Kuidagi veidralt romantiline tunne on üksi seista keset teetöödeks suletud magistrali, tunda seda kuuma (vihma) puudutust oma kehal nagu kevadisi suudlusi. mmmm...

Nägin välku, mitte neid sähvatusi vaid seda kuidas välgusammas mõni sada meetrit eemal maapinda lõi, topelt välgusamba ja meeliülendava valgusmänguna. Selliseid vaatemänge võiks tihedamini olla, vihma võiks rohkem sadada; pole midagi värskendavamat kui varasügisene soe vihm.

Oma tegemistest? Pole nagu jõudnudki kodus olla, pidevalt on vaja kuskile tormata, kellegagi koos olla... Sellest tingituna hakkab tekkima ka alkohooliku tunne vaikselt. Mis siis veel, poleks uskunud, et ma kaine peaga olen vabameelsem kui veidike svipsis olles. Kaine peaga asjade üle järele mõeldes leian ma, et ma kahetsen oma otsust. Üldse vaatan, et viimasel ajal ma rikun oma enese poliisi "vooluga kaasa minna" ja kipun mingeid otsuseid pidevalt tegema. Peab mainima, et märgatavalt õnnelikumaks pole need mind teinud, seega oleks vaja lülituda uuesti reziimile "teeme seda, mida parasjagu pakutakse"...

Homme on viimane päev väljas ja siis luban ma kuni gildikani remonti kodus teha. Hanna äkki viitsib 12. mulle appi tulla, sest siis pannakse fonolukke ja kui koledad onud sisse ja välja korterites saalivad, sama hästi võiksin mina enda toas tapeeti panna.

Uni on...

Viimasel ajal on tabanud mind küsimus, miks mehed mind nuusutavad. Nii palju kui ma olen meestega koos olnud, varem või hiljem pean ma tundma oma kaelal nende hingeõhku, mis mu lõhna sisse imeb. Ma tunnen end kui mingi sisse hingatav narkootikum. Funny

Tsivilisatsiooni äär paistab

2010-08-04T16:40:00.002+03:00

Veeren vaiksel Tallinna poole (tegelikult olgem ausad, loksun, hüppan ja põõtsun) Buss millele ma ennast sättisin on minimarsa, mini selle tõttu, et siia mahub 10 inimest, ma tunnen ennast kui kilu karbis, aga vähemasti ei tee ta mingeid napakaid sissesõite ega üleliigseid peatusi teepeal. Ehk siis teisisõnu olen mõne tunni pärast Tallinnas. Minu tänane õhtu möödub wowi mängides, seda ma võin pühalikult lubada, isegi lihtsalt suvaliste kollide tapmine tundub pärast nädalat täiesti wahva.

Viimastest päevadest siis:

1. Käisin mustikal ja korjasin karumustikaid, praegugi on koris liitri jagu mustikamoosi. Algne idee oli seeni korjata aga leidsin pöidlaküüne suurused mustikad metsa alt, seega sai korjatud ikka armastusega mitu liitrit. Pärast olid mõlemad käed eeskujulikult sinised ja ka suu *punastab*

2. Käisin seenel ja korjasin 10 l kukeseeni, niida nagu vikatiga, massilised seente hordid ootavad vaid et neid üles korjataks ja pannipeal võiga praetaks ja purki topitaks, või siis kõhtu, kuidas kellelegi.

3. Rohisin, ehk siis teisi sõnu kaevasin peenrad poole meetri sügavuselt läbi sõelusin välja kõik juured ja istutasin uuesti sibulad maha. Tulemuseks on katkised käed ja valutavad liigesed. Täna öösel ei suutnud ma valutavate käte päraast magada ja kui ma üüd aus olen siis praegu trükkides käivad paremast käest läbi põrgulikud valujutid, (OMG kuidas ma wowis pvpd teen :( )

4. Nikerdasin puust istumispingi/lamamistooli, tegelikult jäi see pooleli, järgmine aasta teen edasi. Aga ma ole nii uhke.

Ja ongi vist kõik, ega midagi toredamat ei juhtunudki.

PS. täna on mu isa sünniaastapäev, siinkohal väike sad, aga elu läheb edasi. *v'äike vaikuse seisak*

Kirev maailm

2010-07-30T19:33:00.001+03:00

"Rootsi firma Pharmacia Latex Aktiebolaget toob turule kondoomid, millel olev nikotiinikiht turgutab sigaretisõltlasi. Tootjad, et nikotiinikondoom teeb seksi veelgi paremaks. Et nikotiin on looduslik stimulant, muudab nikotiinikumm seksi veelgi erutavamaks ja vaheldusrikkamaks..."

Et siis asendame pulgakese sõktuvuse seksisõltuvusega. Pean silmas seda, et kui nikotiin on teadaolevalt sõltuvusttekitav aine ja nt vaid üks partneritest on suitsetaja, siis teisele võib see ju mõjuda endiselt sõltuvusttekitavalt.

"Mul on tohutu nikotiini vajadus... seksime" XD

Ja kuna sama firma poolt on välja antud nt ka kofeiinikondoomid, siis millal on oodata kanepi ja kangema kraamiga töödeldud vahendeid?

Update vol 3

2010-07-30T17:08:00.000+03:00

Minu lootus, et maal olles mu olek muutub stabiilsemaks jooksis tühja. Pigm on see hullemaks muutunud kui paremaks, päris mitu asja millele ma lootsin imelist (?) tervenemist on pigem süvenenud. Aga mis seal ikka, nädal aega veel, siis saab Tallinna. Ega mul pole siin olemise vastu otseselt midagi, kui siin oleks inimesi kellega suhelda ja stabiilne nett wowi mängimiseks. Kui mul poleks neid õhtusi telefonivestlusi nuuksuks ma vast kuskil nurgas ja kallistaksin ennast, aga päevad on tunduvalt kiiremad mööduma kui sul on midagi mida õhtul oodata.

Eile sain selle aasta esimese puugi, nüüd vist verd andma ei saa minna 6 kuud (?) peab neilt uurima. Põletikku ega midagi pole, selg küll valutab, ta oli end nii kenasti selgroo peale kinnitanud -.- Nu kuna mul raskem haigus läbi põetud ja uuesti seda ei saa, siis seda tesit ma nii väga ei karda, tänapäeval enam sellega isegi haiglasse ei võeta. Eile sai arutletud, et kes mu sõpradest ükdse viitsiks mulle haiglasse külla tulla (?) eelmisel korral tuli tervelt üks, käis küll vaid korra, aga sellest hoolimata. Seekord ma tean et kindlalt tuleks vähemalt kaks inimest ja teades ühe loomust, sunniks ta teist väikest armeed kaasa tulema. Lihtsalt mõtlen, ei kavatse haiglasse ega midagi sattuda, liiga põikpäine selleks, et seal viitsiksin istuda.

Täna ema küsis, et kaua ma mõtlen veel vallaline olla, et tal hakkab vaikselt häbi. Millele järgnes järjekordne tüli, mis tipnes sellega... ah vahet pole, ma ei viitsi vinguda. Liiga palju hala, ma jätan depressiivse inimese mulje juba sedasi *naerukoht*

Eile tegime veini lahti, võtan Tallinna ka kaasa mingi 5 L rohkem vast ei viitsi. Poolkuiv õuna-vaarika koduvein, mitte väga kange, aga unisust tekitab küll. Seega kui Tallinna jõuan võite külla tulla XD

Käisin seenel koos kassiga, sain väikse ämbri kukeseeni (siinkohal võin öelda, et mulle ei lähe enam seened alla), korjata meeldib mulle neid endiselt, see on nagu sõltuvus metsas jalutamine ja nende kollaste kübarate otsimine samblast.

Nägin täna rebast kartuli põllal, ema ei usu, arvab et ajasin kassiga segamini.

Leidsin huvitava tsitaadi meeste kohta - "Nagu välkdieet, algul paljulubav, pikas perspektiivis mitte midagi väärt..."

Vaikivad mõtted

2010-07-30T17:05:00.003+03:00

Mõisata mõista mis ma olen, koosnen kahest sõnast ma, üks on raske, mere põhja vajab, teine kasvab varjus põlluveerel. Üks osa minust ajapikku värvust muudab, teine osa haiget teeb kui paitad mind.

2010-07-28T13:40:00.003+03:00

Täna sain teada, et meie suguvõsas on olemas inimene Mortimer või Mordimer Tatter, kas pole mitte nunnu :)

Käisin seenel, sain 0 seent.

Tegin suure küpsisetordi emale, mul on salaplaan oma ema surnuks sööta *nali*

Eile öösel ajas mu ema mind üles, et ma läheksin elektrit välja tõmbama, hästi ilus vahelduva valgusega ilm oli.

Ja ma suutsin saavutada enamvähem kannatusastmele vastava netiühenduse aga ma kahtlustan et siin võib olla seos äikesega.

Ema lubas uurida, äkki ma saan varem kui järgmine laupäev Tallinna.

Halanurga lõpp.

Ahjaa ja mingile külamutile oli mu ema rääkinud, et ma olen abielus *pööritab silmi*

Update vol 2

2010-07-27T15:20:00.002+03:00

Tehniliselt kui palju inimesi kasutab blogi kirjutamiseks või ükskõik milliseks kirjutamiseks notepadi? See on huvitav, mu arvutis on olemas kõige uuem word, mul on olemas Oo ja veel päris mitu tekstiprogrammi, kuid ometigi, oma konspektid ja kõik muu käepärase, ma eelistan valmis kirjutada selles pisikeses kiviaegses jubinas. Ma olen enda üle nii uhke *iroonia*

Mis kasulikku siis vahepeal ma ka teinud olen? Eile sai korjatud 6 ämbrit punaseid sõstraid, mis te arvate kellel on marjadest väga kopp ees? Istusin vihmas ja korjasin marju ning pidasin peaaegu kahetunnise telefonikõne maha. Ainus asi mis mind veel terve mõistuse juures hoiab ja mingis kontaktis tervemõistusliku maailmaga. Üksildus on tappev. Tulles tagasi marjade juurde,lapsevanem tuli ka vahepeal appi korjama, võttis põõsast paar pihutäit ja teatas siis, et neid marju on liiga vähe, et ta viitsiks neid korjata ja läks tagasi tuppa telerit vaatama (tehniliselt videosid, kuna digilevi meil puudub).

Sai tehtud ka paar purki vaarikamoosi, ei tea kellele, keegi seda reaalselt ei söö, eelmise aasta moosid panime kevadel veiniks, samuti võiks küsida milleks, sest keegi seda ei puuduta ja ühel hetkel kallan ma selle lihtsalt maha(?) Üldse on kõik mõttetu, nüüd kui ma siin olen, sibib mu lapsevanem mis jube, vaja pidevalt midagi süüa teha ja päeva jooksul mitu korda, see kui ma toidust keeldun tekitab vaid pahandust ja kordades vingumist. Tüütu, tuleb võimalikult palju metsas viibida, silma alt väljas.

Pügasin hekki, sain kaks korda herilaselt nõelata, vasak käsi on seega kasutu, mõnusalt tuim ja paistes, süda peksab rütmist välja ja külmavärinad on. Lapsevanem ütles selle peale, et ma vähem hädaldaksin ja rohkem tööd teeksin. Pidin niigi kasutu muidusööja olema, hädavares jne. Nüüd saab terve küla ees mind mõnitada kuidas ma herilasi kardan ja selle pärast toas eelistan istuda. Täpselt nagu ta pidi vajalikuks kõigile rääkida seda kuidas ma esimesel õhtul puukuuris rästikut nägin ja edaspidi ettevaatlikusega puid võtmas käin. Külale räägiti muidugi seda kuidas ma ussi välja mõtlesin, et tööst pääseda. *ohkab*

Vahel ma mõtlen, et kas mu lapsevanem on tõesti selline või mul on ääretult elav kujutlusvõime ja ma mõtln selle kõik välja, tingitud mingist kummalisest soovist elada muinasjutus. Seoses muinasjutuga meenub mulle miski, mul on kuskil laua sahtlis (kunagi oli see seinal) paber "Epic story of my life" kus kõik sõbrad on end kandnud tegelasteks minu muinasjutus. Peaks selle uuesti välja otsima ja laskma uutel sõpradel, kes pole end veel sinna kandnud, enda tegelaskujud valida.

Koristan arvutit, õigemini lehitsen New Foldereid neid on mul juba 10 ringis ja seda ainuüksi desktopil. Peamiselt sisaldavad new folderid endas fotosid ehk siis teisisõnu tegelen ma muusika kuulamise ja mälestustes sobramisega, on asju mis oleks targem jätta minevikku, kuid ma olen juba kord selline väike värdjas kellele meeldib endale haiget teha.

Siin on fotod mu ühetoalisest ühikast, ma ei saa öelda, et ma olin seal õnnelik, kuid ometigi tekitavad need pildid hea, samas ka kurva tunde. 13 ruutmeetrit pinda, mis oli ainult minu, minu voodi, tool ja kirjutuslaud, mittemingit üleliigset mööblit ega asju, mis koguksid tolmu. Oli aeg kus mul oli enda arvates kõik olemas, sõbrad kellega aega veeta, asi mida nädalalõppudel oodata, privaatsus minu pimeda koopa näol ning suurepärane edu koolis. Kui nett välja veab topin fotod ka siia üles.

Teisest pakist leidsin pildi, mis sai tehtud lausega "Minu kaks kõige kallimat", nüüd pole tehniliselt kumbagi ja see lause on nii mõnesgi mõttes vale ja pilt on selline, mida tehniliselt ei saa ma kasutada mitte mingil juhul.

Leidsin oma kiisu "lapsepõlve" pildid siis kui ta oli veel pehme ja nunnu. Selline pisike "süütu" karvakera, kelle jaoks mina olin maailm. Aga nüüd on see muutunud. Ükski kallis inimene/olevus ei jää minu lähedusse kauemaks kui mõned hetked suurel ajateljel ja nad kõik kaovad mingil hetkel elukeerisesse.

On momente mis jäävad juhuslikult pildile, kuid kõigil oleks parem kui neid poleks mitte kunagi jäädvustatud. On nii mõnigi foto mida ma ei suuda kustutada, ega hävitada, viha selleks lihtsalt ei jätku, kuid mille vaatamine, teeb endiselt meeletult haiget või toob hinge tühjuse. Selle meeletu külmuse, mida iga inimene üritab oma hingest välja suruda...

Võimalik et ma tõesti mõlen liiga mustades toonides, võimalik, et ma tõesti olen liiga pessimistlik inimene, võimalik et ma ei tahagi näha ega loota midagi positiivset ja tahan selle juba eos trampida mutta ja hävitada. Keegi kunagi ütles mulle, et milleks üldse üritada? Milleks joosta korduvalt vastu samat seina, kui palju lihtsam oleks lihtsalt lasta lahti, asjadest ja kõigest loobuda ning vaikselt surma poole vegeterida. Irooniline, playlistis hakkas just mängima lugu "For the heart I once had". Tegelikult ma ei oska ka loobuda, ma olen põikpäine värdjas, kes ei tunnista eales oma kaotust, olen jonnakas ja ära hellitatud ka. Ma siiralt ja naiivselt endiselt usun, et ma saan alati kõik mis ma tahan. Küsimus on vaid selles, kas ma suudan välja mõelda, mida ma täpselt tahan.

Hetkel ma tean mis ma tahan, kurvaks teeb asja see, et ma ei saa ise midagi teha, et oma tahtmist saada XD Ma tahan väga spetsiifilist asja ja see teadmine ei tee mu olekut mitte kuidagi kergemaks ^^

Ahjaa, täna sai veel seenel käidud... veel seeni, palju seeni, eelmine seenelkäik saime 10 l kukeseeni, täna on ka umbes sama kogus -.-

Ning ma hädaldaks ka sellel teemal, et sääski on palju, mul on tervelt 4 sääsepunni :( (seda on palju kuna ma olen inimene kellele sääsed üldjuhul midagi ei tee. :)

Ning ning ma saan tallinna tulles dndle, see peaks äkki mu tuju natuke parandama, äkki võimalus on tegelikult nulli lähedane. Aga sunniviisiline interaktsioon. Inimesed ja suhtlemine ja lõbus huumor. Peaks andma hea koosluse.

Ning ma tahan Tallinna, tahan minna kuskile pubisse juua paar õlut (mul on alkoholi võõrutusnähud juba *nali*) suhelda toredate inimestega. Lihtsalt siin külakolkas istumine viib mõistuse ja ma pean siin veel olema äeva o.O *nutt ja hala*

Äkki ema lubab mul kolmapäeval minema? Vaevalt, isa sünniaastapäev on 5. august ja siis ma pean siin olema, oh miks ma küll nii vara maale tulin, aeg venib siin nagu... (iga üks lõpetab lause vastavalt oma rikutuse astmele)

PS. Mehed on kergeusklikud ja kergesti mõjutatavad XD Aga mul on nüüd televiisor, õigemini mu emal on, mis tähendab et kui mina ärkan kell 10 hommikul ja temal hakkavad kell 14 seebikad siis on enamus päevast mus lapsevanema vaba :)

Elu on lill :)

Butterfly sex

2010-07-26T12:37:00.002+03:00

Olete te kunagi mõelnud kuidas liblikad seksivad? Tegelikult on see meeletult ilus vaadates kuidas nad sedasi koos õhus laperdades lendavad, muidugi nende eelmäng on kordades kaunim kui inimeste oma. Ma tunnen end kui mingi pervert, kes põõsas liblikaid stalgib XD Aga sellest hoolimata on nende elu kuidagi ilus.

Ahjaa 7 km kodust eemal on suurepärane netiühendus, lähen nüüd kauplema poetädilt, et äkki on võimalik istuda oma läpakaga seal ja elektrit saada, siis mõni päev saan vb paar tunnikest ka wowi mängida :)

Olen igavuse kätte suremas. Ometigi on nii palju tööd teha, kuid sellest hoolimata on igav. Üksi on tüütu asju teha. Täna hommikul olid lihased kehal kanged, eile sai veidi ülepingutatud vist, eks juhtub.

Hommikul sai kalal käidud, saime paar ahvenat ja hunniku lesta. Nagu ma sööksin neid, aga asi on puhtalt põhimõttes nö püüdimise ilu. Täna üritan lida üles ahvena võrgud,meeletult tahaks saada suitsutatud ahvenat (mmm...). Koju jõudes on vaja punased sõstrad ära korjata. Sellega saab siis tänasepäeva tööd tehtud.

Homme... hmm ma arvan et heki võiks ära pügada ja vaikselt võiks peenarde rohimisega pihta hakata, kui muidugi ema lubab, sest tema meelest on umbrohus peenrad ilusamad kui rohitud peenrad. Ning siis peaks mingid päevad tubades koristama, panema asju ära ja seda kola põlema panema. Palju on teha, aga viitsimist midagi teha on null.

Nii ja eile öösel tabas mind mingi meeletu masenduse laine, tundisn end taaskord kuidagi nii üksinda siin maailmas. Suure tn tingitud sellest, et ema vedas mind mööda küla nagu mingit näituse puudlit ja sain vastata eeskujulikult küsimustele mille koha pealt ma oleks parema meelega vaikinud. Nagu nt millal pisiperet oodata on, kus su mees on, millal pulmad on/olid jne. Öökima ajab. Mille kuradi pärast on mulle vaja meest, veel ühte kasutut ja tähelepanu nudvat tegurit, mis lõpuks viib naise mandumisen, muudab mu kodukanaks ja veel paljudeks hulludeks asjadeks.

Isiksuse lõhestumine on lahe asi!

Aga kuna minuga ei suhelda, siis ma postitan tänase sissekande ära, panen arvuti kinni ja lähen ostan poest hunniku jäätist. Söön end maal paksuks ja siis Tallinnas olles saan jälle pool sügist masenduses olla ning end poolsurnuks näljutada.

PS. Vihkan seda suve koos kõige selle juurde kuuluvaga!

PPS! Porno hoiatus!

Järgnev link sisaldab inimestele mõeldud sekspositsiooni nimega liblikas. Loodan et töötab.

Update

2010-07-25T17:30:00.001+03:00

Ma olen maal olud kaks päeva ja ma olen igavusest juba lolliks minemas. Ma ei saa öelda, et tööd poleks mida ajaviiteks teha, aga siinne kliima, õhkkond ja inimestega suhtlemine on nii mannetu, et lausa pisara võtab silma. On ikka kurb küll, kui sul saab pm 24 tunniga oma ema hädaldamisest nii villand, et sa loed päevi, mis on jäänud sinu Tallinna tagasi sõiduni.

Hõiskasin eile ilma asjata, et mul on nett. Sain vaid korraks kätte levi ja rohkem pole mul seda tabada õnnestunud, kui, siis vaid paariks sekundiks ja siis see taaskord kaob. Seega olen ma kaks nädalat maailmast ära lõigatud, ei mingit telerit, ei mingit raadiot, arvuti on võrdlemisi kasutu (kõik muusika ja filmid olid kõvakettal), sõpradega ma ka suhelda ei saa jne. Tegelikult sõpradega mittesuhtlemine on antud momendil vist see kõige raskem, juba esimesel päeval annab meeletult tunda soov inimeste järele, eks näis mis nägu ma teen esimese nädala lõpus, teisest nädalast ma ei taha mõeldagi.

Tunnen end kui mingis laagris, võõrutusravil - ei mingeid sigarette, ei mingit alkoholi, ei mingit interneti, ei wowi. Üritan ennast kokku võtta ja suhkrust ka loobuda, olen suutnud kohvisse minevat suhkrut vähendada 1,5 tl peale (te kõik teate mu tassi suurust). Tahaks ainult magada, et aeg kiiremini mööduks ja ma saaks tagasi linna.

Käisin seenel, mul on 10 l ämbri täis kukeseeni (siinkohal mainin ära, et mulle meeldib neid korjata, söömisest ma erilist ei pea). Seente korjamine on hea aja veetmis võimalus, tavaliselt suudab see päevast ära süüa 2-4 tundi. Aga kahe päevaga olen ma läbi käinud enamus lähedal paiknevaid seenekohti. Mis edasi? Äkki peaks mustikale minema, täna korjasin natuke ka neid seente kõrvalt. Pikad jalutuskäigud männimetsades ja mööda mereranda. Kõlab küll nagu paastulaager. Tööpäeviti lähevad veel sisse ka kohustuslikud sörkjooksud posti järele, äkki peaks hommikuvõimlemise ka sisse panema, siis oleks nagu täiuslik pakett.

Natuge porisen ka, ma vaatan, et ma olen ise siidikäpaks muutunud, tunnike maa kaevamist ja mul on peopesad võrdlemisi katki ja verised. Miks ma üldse maad kaevasin? Igavuse peletamiseks mõtlesin ma kaks nädalat tibitseda, seega kaevasin maas välja takjajuuri, et nendest ning muudest huvitavatest asjadest keeta tõmmist ja üritada oma juuste, naha ja kõige muuda midagi positiivset ette võtta. Alati ei peitu ilu mitme saja kroonises kreemituubis.

Nüüd lähen ujuma, suudaks selle kuumaga joosta, sörgiks, aga ei see on tappev. Võtan läpaka kaasa, äkki õnnestub ka see blogi postitus ära postitada. Äkki on mere ääres natuke parem levi ja mu pulgake püüab mingi levi kinni, et ma saaksin tunnikese välismaailmaga suhelda.

Aga jah, inimestest tunnen puudust, annaks praegu võrdlemisi palju mõne muudatuse eest või õigemini initsatiivi eest välismaailmast siiapoole. Sest need kaks nädalat äralõigatust maksavad kõrge hinna, vähemalt minu sisetunne ütleb seda ja kõige kurvem ongi see, et ma ei saa mitte midagi selles osas teha. Aga eks ma siis seisan ahelates keset tõmbetuules olevat koridori ja vaatan kuidas uksed minu ümber pauguvad. Ja taaskord mõtlen ma pigem nii, et võib-olla valel ajal vales kohas olemine polegi see kõige hullem lahendus, võib-olla lõpptulemusena on see kõige positiivsem mis juhtuda saab.

Ning erilisele inimesele. Ma mõtlesin välja, mis mind takistab või mis õhjusel ma viivitan asjadega.

PS. Leidsin leviga augu, teen postituse, lisaks võin öelda, et sitaks palav on ja vesi on põrgulikult külm. Tulevikus üritan uuendusi postitada nii tihti kui saan, eks näis kuis päike paistab. Homme korjan punaseid sõstraid ja vaarikaid. Fun!!!

*vajutab kiirelt postita enne kui levi kaob*

Päikesepaiste

2010-07-22T16:00:00.005+03:00

Täna on mind kummitanud juba üpris pikalt üks laul, hommikul ärkasin muusika peas mängimas:

Minu väike õnne tee viib mäkke
ja ma olen juba polel teel
ja kuigiväike tundub altpoolt päike
mul veidi tuleb minna veel

Ei anna alla kui ka vihma kallab,
sest tean mis mind ootab ee

Väga positiivne tuju on, hoolimata punasest revolutsioonist, mis oma on oma toimumise lausa kella pealt täppi sättinud. Kuigi isegi see pigem rõõmustab kui kurvastab mind.

Ärkasin hommikul kummalisest unenäost, ma olin vana väga vana, kortsus pruun, roosade juustega, peaaegu kiilakas ja peanahapõletikuga. Kohutav uni. Arvestades fakti, et juuksed ja silmad on minu kalleim vara.

Ja ma olen terve elu soovinud omale rohelisi silmi, kuid tundub, et kordki elus rõõmustab mind see, et mul on just see silmavärv mis mul on ja ma olen õnnelik, et see nii tume on. Kuigi soov läätsede järgi pole kadunud, kuid hirm nende kandmise ees säilib endiselt, kuna pimedaks ma ka väga ei tahaks jääda.

_____________

Nägin tänaval vanatädi, selline umbes 70 kui mitte vanem, tugevalt päevitunud, silikonrindade, 0 protsendilise rasvasisalduse, lihaste, miniseeliku, nabapluusi ja tugeva meigiga. Hirmutavalt mõjus kui aus olla. Ealeski ei soovi vanana selline välja näha. Vanad inimesed peavad olema natuke ümaramad, pehmema vormiga, rõõmsameelsed ja kohutava keemiliseloki soenguga.

Tänane päeva mõte - hirmutav.

_____________

Nüüd tuleb aga juua kolme järgneva nädala eest, kus ma pean kaine olema :) Have fun!!!

Life is simple, it's just not easy

2010-07-21T19:56:00.002+03:00

Täna on olnud valdavalt hea päev, mind on mingitel ajahetkedel vallanud õnnnetunne ja siis on see taaskord kadunud, meeleolu on vahelduv, kuid valdavalt siiski positiivne. Kõlas nagu ilmaprognoos, aga meeleoludega vast ongi nii, neid on sama võimatu ette ennsutada kui ilma. Võtsin omale 30 või mõni minut enam aega olemiseks, lihtsalt minu enda aega, kuhu ei mahu mitte keegi teine. Istun läpakaga vannis, ümbritsetud muusikast ja küünaldest (väike mure niiskuse pärast pisikesele säilib) Tunne on hea ja rahulik, tunnen kuidas stress ja pinged minust vaikselt välja voolavad. Ma arvan et ma pikendan seda aega 30 minutilt vähemalt tunnile.

Viimasel ajal on olnud ääretult raske oma mõtteid koondada, pidevalt olen ma aja hädas, mind nagu kistaks mitme erineva suuna vahel, pidevalt keegi tahab minust midagi, nõuab minult midagi. Ma oleks nagu suure osa endast kaotanud ja energiat midagi teha napib üha enam ja enam. Tahaks süüdistada selles palavust, aga ma leian, et otsest seost selles pole. Inimesed lihtsalt ärritavad mind meeletult, on neid inimesi kellega suhtlemine on nauditav, on neid kelle hääle kuulmine mõjub mulle kui kirjatahvli kraapimine ja neid kelle puhul ei oska ma nagu millestki rääkida, teemad on otsas.

___________

Naljakas kui napilt mõni ehe jääb sinu juurde, mõnda aega tagasi oleksin ma peaaegu kaotanud oma kaelakee. Kett on terve ja puha, mingi ime läbi suutis mul lihtsalt keti kinnitus end ise avada ja mingi ime läbi ei kukkunud see kett kaelast, vaid jäi rinnahoidja paela külge rippu ja kuna keti parajaks tegemiseks olid mul sisse tehtud randoomsed sõlmed, siis tänu sellele sõlmele ei kukkunud keti küljest ära ka kingiks saadud ripats. Nüüd ma olen kahe vahel, kas ma peaksin ehtele andma puhkust või julgen ma teda kaelas edasi kanda.

___________

Üldse on viimasel ajal pidevalt mingi valikute langetamine, mitte üldse ei meeldi mulle see, kui mind sunnitakse neid tegema. Minu suhtumine ellu näeb endiselt ette seda, et iga probleem lahendab end ise ja elus loksuvad kõik asjad ise paika, selleks et elu saada nautida tuleb sellesse suhtuda kui purjetamisse. Vahepeal oled koos inimestega, kes aitavad tuult püüda ja köisi kinnitada, siis aga jälle üksi, otsides neid, kellel sinuga sama siht. Samas kõige liikumine on kontrollitud mere ja tuulte poolt, lihtsalt juhuseid kui kellegagi kokku satud tuleb ära kasutada ja kui hoovused lahku kannavad, siis pole midagi teha, kuna purjesid ei saa lõhki rebida, üritades kõige vastu võidelda, kuna saadud kahjud võivad määravaks saada edaspidises.

Ma olen nüüd jõudnud punkti, kus ma võin kindlalt väita, et enamus otsuseid, mida ma olen elus langetanud ma ei kahetse. Ma kahetsen väga vähest, lennult tuleb meelde kaks asja üks seotud eraeluga ja teine erialaga. Kuigi eraelulise punkti kohapealt võin ma öelda, et nii on parem, võimalik, et ma võitsin midagi rohkemat kui kaotasin. Erialalise valiku kohapealt võib veel järgnev tuuleiil selguse tuua ning hoovus kanda suunda, kus kahetsus asendub rõõmuga.

Kõik valikud mida me teeme, kõik võimalused millest me haarame on üht või teist pidi meie elu mõjutavaks faktoriks. Minu puhul on elu suurim murdepunkt HPC, kui poleks seda, poleks ma kohtunud Fluffy, Sfinxu ja Eruga - minu ühed vanimad sõbrad, kes mul on. Kui ma poleks Fluffyga tuttav poleks ma kohtunud Nimgiliga, kui ma poleks teda kohanud, ei tunneks ma praegu suure tn Silverit, Gerryt, Liid, Andyt jne... On huvitav joosta mõttes ajalõnga pidi tagasi ja vaadata kust kaudu on tulnud sõbrad, ma pean tõdema, et kui ma poleks HPCga liitunud ei oleks mul kõiki neid toredaid inimesi mu ümber, kes tänaseks siia on kogunenud.

Seega mu elu parim otsus oli vast idee oma viimased päevad veeta võhivõõras interneti foorumis ja kõiki ja kõike spämmida. Sest kuigi need päevad ei jäänud viimasteks, algas sellest hetkest hoopis teistsugune elu kui see mis mul oli varem. Mitte rõõmsam, parem ja õnnelikum, aga elu täis inimesi, kes minust hoolivad, elu täis sõpru, kes lootuste kohaselt on minu kõrval ka kümne aasta pärast ja kui hästi läheb siis vb saab koos vanadekodus ratastooli rallit teha ja teisi penskareid alla aetud.

___________

Ka unenägudest tahaks teile rääkida. Üks unenägu ei anna rahu, sisu on liiga isiklik, et seda nüüd avalikku blogisse üles panna. Aga üle hulga aja olen ma segaduses, kas seekord oli unenäoga, mis sisaldab alateadlike soove või oli sel unenäol mingi sügavam tähendus. Sest see mis ma unes nägin, võis veidi olla seotud mu soovidega, aga teadvustatud tasandil pole ma seda kunagi soovinud, samuti tundus selle unenäo ilmnemise aeg veider. Lisaks ka asjaolu, et tavaliselt ei näe ma ennast unenäos. Mõtted mõtted.

___________

Ma ei suuda ka mainimata jätta asjaolu, et kõige nende valikute keskel ja inimsuhete keerises on juhtunud võrdlemisi omapäraseid ja minu jaoks veid üllatavaid asju. Poleks eales arvanud, et keegi võiks minu pärast kaklema minna. Ma ei hakka varjamagi, et sisimas oli see väike egoboost, kuid tulemused milleni see viia võib pole veel selgelt nähtavad. Ning korralikku seisukohta on peaaegu, et võimatu asjas formuleerida. Öeldakse ju, et iga naise unistus on näha mehi tema pärast kaklemas, ma ei ütleks et see minu unistus just oleks olenud. Pigem on tegu puhta jahmatuse ja segadusega. Elu on kummaline, kas pole?

___________

Veel mõned päevad ja siis teen ma linnast minekut, lähen puhkan, naudin rahu ja laen akusid. Võimalik, et kui ma nädalate pärast tagasi tulen tunnen ma end taas värske, energilise ja rõõmsana. Sest praegu tahan ma lihtsalt kaduda, isegi need väiksed pidepunktid mis mõjusid varem tujutõstvalt ei suudaks mind veenda veel Tallinnasse mõneks ajaks jääma. Poleks eales arvanud, et minust saab kunagi selline inimene, läbi ja lõhki iseseisev ja nn üksik hunt, kes ei suuda karjas viibida kunagi kauem kui hädapärast vaja.

Milline näeb välja mu tulevik, kui selline iseloomu joon süveneb?

___________

Arved on endiselt maksmata, enne magama minemist pean nendega veel asjad ühelepoole saama. Elisa pole netipulga eest arvet veel koostanud, see on paha, hea õnne korral jäävad selle kuu arved kuskil 2000 krooni sisse, mis tähendaks seda, et vahelduse mõtes, üks kuu ma ei ela miinustesse. Muidugi on see liigne lootus, sest kuu pole läbi. Üldse on viimasel ajal palju mõtteid peas, ning ma luban, et kui maal olles katusele ronides (ema ütles, et ta jätab redeli alles) ma saan oma wifi kätte, siis tuleb ka järgnevate nädalate jooksul mingid blogiposte aeg-ajalt. Kui aga levi on hea, siis ma võin hoopis tihedamini kirjutada. Sest pean tõdema, et see vaikus, mis on selle blogi posti ajal olnud, on kui muusika... mitte mingit plärisevat kõlarit, telerit, vilkuvat akent, ega pinisevaid faktoreid. Peaks nüüd end kokku võtma ja ka oma teistesse blogidesse postitama.

___________

Päevitage, olge rõõmsad, tehke trenni ja toituge tervislikult! SUVI on!!!!

PS. ma tahtsin veel midagi öelda, aga see käks meelest. Aju unustab asju pidevalt, tundub et mul on termiidid :(

Ahjaa, õppige väärtsustama asju mis elu pakub möödaminnes, mitte neid asju, mille poole te rabate klapid peas ja silmad kinni, kuna sedasi jääb pool elu elamata ja paljud asjad kogemata. Võimalusi mis antakse tuleb kasutada.

Ausalt ma pole surnud

2010-07-17T23:30:00.002+03:00

See vahe viimasest postitusest on läinud tavapärasest natuke palju pikemaks, ütleme siis nii, et suvekuumus on lõpuks ka minu kätte saanud ja vaikselt mu ajusid grillinud. Ehk siis teisisõnu öeldes, on mu mõttevõime kuskile kadunud, ma leban oma pimedas koopas ja suren, samal ajal unistades Alaskast (kas poleks mitte suurepärane puhkuse idee?)

Pidin juba eile kirjutama sellest kui kasulik on arvutimängude mängimine, sain ilusa pruuni selja õhtuks, koos nii mõningasegi valge jutiga. Täna sai rannas käidud ja üritatud nende juttidega midagi teha, tulemus on hmm, arvatavasti nähtav alles homme. Aga sain kergemat sorti päikesepiste.

Eile alustasin ka omale talveks sääriste kudumist, jah keset suve... Miks mitte? Kui ma sügisest saan tantsimisega edasi tegeleda läheb mul neid vaja, kuna oma pahkluusid hoian ma nagu kass kulda. Pealegi on säärised ääretult nunnud jalavarjud ja mis kõige tähtsam, külmadel sügisõhtutel väga praktilised. (Kuigi... lihtsam oleks osta)

Sushist on ka järgnevaks kuuks kaheks isu täis, täna sai sellest end veidi üle söödud, tehtud erinevaid eksperimente maitsetega ja fun fun fun... gaah kalast mõtlemine paneb juba värisema.

Naljakas, päevad on täis päikest ja soojust ja ma ei saaks öelda, et mul on igav, aga ma ei suuda ka parima tahtmise juures meenutada, kuhu ma oma aja panen. See lihtsalt kaob käest. Varsti on käes aeg minu lahkumiseks, eks näis kas mul õnnestub vahepeal kuskilt nett välja imeda, et mingil määral inimestega kontaktis olla või mitte. Aga kõik plaanid, kõik tööd, mis mul oli plaanis kodus teha on tegemata, sest kuumus tapab, muudab mind laisaks ja ausalt ma eelistan jäävannis istumist kuumas töörabamisele.

Muudest asjadest? Eraelus muudatusi pole, ehk siis siin valitseb nagu alati täielik soolakõrb. Keemiliselt annaks seda vast vb isegi muuta, aga jahm... Unistamiseks tuleb võtta aega siis kui ollakse vana, mitte aga nüüd.

Ning eile sai teatavas mõttes vaimsel tasandil omalle mingi eesmärk saeatud. Ideaalne oleks see kui mu õnnestuks see jõuluks saavutada. Pm 5 kuud ja uuest aastast algaks uus elu või siis suure tn jätkuks vana vilets virelemine tühjas kõrbes?

Aju on kummaline organ, alateadvus pigem, meie sõna (mõtte) vääratused teevad osad asjad palju selgemaks. Inimkatsed jätkuvad nagu alati :D

Võõrutusnähud on jõudnud füüsiliste sümptomiteni XD

Teisel pool piire

2010-07-06T21:14:00.003+03:00

Et taaskord olen ma kuskile kadunud ja postitused on veidikene harvaks jäänud, ma luban, et tulevikus üritan ma seda viga parandada, kuigi see ei tähenda, et ma ilmtingimata tihedamini postitada suudan, kuna nagu viimaselajal selgub on taaskord mu ellu jõudnud tühjus, kaos ja meeleheide. Kui ma oleksin majutusasutus peaks neile vist tagama püsikülastaja soodustused juba.

Mu elu on naljakas, just siis kui ma olen saavutanud mingisuguse stabiilsuse see hävitatakse, puruneb kildudeks ja jällegi valitseb ümbruses stabiilne kaos. Seda on huvitav vaadelda seoste tekkimist käitumise ja tagajärgede vahel, hirmude esile kerkimist ja seoseid nende hirmude ja käitumuslike mustrite vahel. Huvitav kuidas ma suhtun endasse kui psühholoogilisse katsejänesesse.

Hetkel on kõik välja lülitatud, tühjalt toimiv kest, emotsioonid on kenasti nulli keritud ja viha samuti kontrolli all. Tegin eile öösel kella 2 paiku küpsiseid, päris head olid külma piimaga. Ning üldse on viimastel päevadel päris häid asju söögiks tehtud, vahest harva ju võib või mis?

Lapsevanem läks ka laupäeval maale, mulle jäeti suveks 500 kr irooniline. 100 kr kuu peale *naerab* No ma usun, et ma tulen rahaliselt siiski enamvähem toime, või noh nälga ma ei sure. Kuigi ta viis isegi kapi toidust tühjaks, aga ma ostsin sinna juba hunniku kalapulki ja juurikaid. Seega mõnda aega saab hakkama. Järgmine sissetulek minu pangakontole tuleb küll alles oktoobris, aga, eks peabki õppima elama õhust ja armastusest (oleks siis seda viimast)

Ostsin täna 12 rulli tapeeti, enda tuppa, kahjuks küll öösinine, mitte roheline, ema tuppa, midagi suurte hiiglaslike roosidega, ning 3 rulli midagi tumedat kuldse ja hõbedaga, mis läheb kas kööki või wc'sse (ma tõesti jälestan seda seinakatet, mis meil seal on).

Emotsionaalselt kurnatud olen ja füüsiliselt väsinud, aga täna peaks veel koristama, alati koristama, mu elamine näeb välja nagu siin oleks 5 päeva mingit läbu peetud, kohutav lihtsalt. Täna on vähemalt jahe õhk, mis tähendab, et ma saan öösel end korralikult välja magada, inimene pole loodud nii kuumas elama, see pole normaalne.

Viimastel päevadel olen tegelenud ka taimede mürgitamisega (?) idee poolest nende päästmisega, mingid kummalised putukad on, kes muideks hammustavad ka inimest ja närivad mu taimi, inimesed kes mind tunnevad teavad kui kaitsev ma oma taimede suhtes olen. Hetkel ähvardab kogu mu taimedekogu häving, ehk kui ma suve kõpuks midagi effektiivset välja ei mõtle, siis pean ma minema viskama iga viimase kui ka taime -.-

Iga väiksemgi asi mu ümber on mõeldud liiva vajumiseks ja kõrbe kuumuses uhaks muutumiseks.

Elu haprus (?)

2010-07-01T23:04:00.002+03:00

Ma pean vist oma hommikust posti veidike seletama, pole väga tuju küll, aga siiski võiks. Kõike võiks kokku võtta ühe sõnaga "masendus". Kuid tegelikult on sellest asi kaugel. Eile õhtull, just siis kui ma tundsin end super hästi, kõik oli nagu olemas, tore seltskond, saun, kook... ühesõnaga kõik oli kena... sain ma sõnumi, mis muutis minu jaoks terve õhtu tooni, sõber, pigem inimene kellega ma olen kolm aastat koos ennast ajaloost läbi närida üritanud hukkus avariis. Me polnud südameõsbrad, mõned konspekti vahetused ja vestlused kui igav oli, õppejõudude kirumine ja see tavaline. Ogatahes oli ta tore inimene, kes vähem kui paar nädalat tagasi sai kätte paberi oma BA kraadi kohta ja nüüd...

See kõik pani elu üle järele mõtlema, kui palju seda meil on ja millele me seda reaalselt kulutama peaksime. Kas meil on oma elus aega kahetseda tehtud otsuseid ja vigu, või igatseda taga ronge mis ammu läinud. On meil siin elus üldse millegi jaoks aega või mida saab lugeda aja raiskamiseks? Armastust? Tööd? Kool? Mis on täielikult elatud elu, kas osanisti elu põletamine, hooletute sammude tegemine vastavalt hetke emotsioonidele või midagi hoopis muud? Kui midagi teha, siis endale kindlaks jääda ja mitte taganeda. Milleks? Elatakse ju vaid korra ja niikuinii on see kõik varsti unustuste hõlma vajunud.

Teine probleem, mis mind pani koost lagunema on juba vanemat sorti. Ma nimetaksin seda karjatatavaks probleemiks, kenasti aiaga piiratud ja tugeva järelvalve all, lihtsal on olukordi kus väliste tegurite mõjul paotatakse natuke aiaväravat ja seega väljub probleem kontrolli alt. Kurb ja frustratsiooni tekitav on see, et olgugi, et ülemine korrus teavitab, et see tuleb kiirelt tagasi valve alla seada on üks osa pidulistest, kes hõiskavad rõõmust ja õhutavad ainult takka. Kahjuks ei saa selles osas mind keegi aidata ka, mõni sõber kes seda kontrollib ja jälgib, aga see ka kõik. Ning muidugi mu enda meelekindlus, mis kutsub mind aeg-ajalt korrale.

Ühesõnaga hommikuks olin ma suutnud ennast oimetuks mõelda, lisame siia veel häirivad unenäod, ma näen juba mitut nädalat järjest painavaid unenägusi, ja saamegi närvilise minu hommikuks. Kui panna siia veel üks emotsionaalne torge ja voilaa!

Vähemalt mõni asi oli õiges kohas eile, just siis kui mul oli vaja lähedust, paari kallistust ja kaissu võtmist, ma selle ka sain. Naljakas kuidas võib mõjuda ootamatult inimese surm kellest sa siiski suurt midagi ei teadnud, aga kes oli sulle siiski lähedane. Paneb naljakaid asju mõtlema ja kummaliselt käituma, oh well.

Käsiraamatut tahaks... Keegi?

Ja tänane päev on sitaks pisaraid valatud, palju räägitud ja öeldud asju mis teevad haiget. Tehtud lollusi, tehtud asju mida võiks kahetseda ja naerdud asjade totakuse üle. Kõik on täis komplekt.

mr X: hakkame koos trennis käima, saame mõlemad ilusateks ja siis lähme klubisse.

mina: mhm

mr X: siis otsin sulle sealt ilusa naise ja sina mulle mehe :)

mina: ? huh *lol*

Nah

2010-07-01T09:52:00.002+03:00

I hate my life, but there is nothing new about it, isn't it?

Just wanna blow up something...

Just wanna hurt somebody...

Just wanna destroy...

All the problems, all the thing in my head, all the shity things in my life. There is nothing, absolutely nothing.

Well that was random and some funny reason I woke up today and my mind is funny, there is something seriously wrong. Should see a doctor or something.

Soooo empty.

Do not want.

In a mad world, only the mad are sane.

2010-06-27T23:12:00.002+03:00

Olla normaalne? Mida see ültse tähendab, ühiskond on nii kirju, erinevad läitumisnormid on erinevates kultuurides normaalsuse mõõdupuuks. Aga kitsamas perspektiivis, ühe ühiskonna siseselt? Iga subkultuur, stereotüüpiline lahter loob jällegi oma normaalsuse. Kuhu mahub siis inimene. Ühed ütlevad, e see on ebanormaalne, lollus, haiglane käitumine; samas mingi grupi jaoks on see just see, mis teeb sind nende suguseks. Kuhu kuuluda, kes olla?

Olla mina ise, mida tähendab see kaasaegses ühiskonnas, kui massikultuuri poolt on põlualla seatud iga väiksemgi püüe välja paista, teha asju teistmoodi kui seda ülejäänud alfakompleksi liikmed teevad. Ei tea ei tea... Sellekohta meenub üks tore lõik... "Raal on sinu sõber! Raal soovib, et sa oleksid õnnelik. Kui sa ei ole õnnelik siis võib Raal sind kasutada reaktorivarjestusena. Raal on hull. Raal on rõõmus. Raal aitab sinul õnnelik olla. See ajab ka sinu hulluks." (Kes said aru need said, kes mitte, siis soovitan tutvuda Paranoiaga.) Iga inimene võiks tõesti tulla nö kuuspakina, oleks huvitavam ja teatud mõttes lihtsam.

Nädalavahetus on taaskord märkamatult mööda tiksunud, lausa müstika kuidas ma alati need silmist kaotan. Käisime Fluffyga ratastega sõitmas, mul on endiselt sellest kerge eufooria, elaks ma vaid Nõmmele lähemal tiriksin ma esimesel võimalusel ta endaga uuesti ringile, seekord veidi suuremale ma arvan (eeldusel et ma pole valgete riietega ja vihma ei saja). Tahaks homme ka välja, ükskõik kuhu, peaasi et ei peaks kodus kopitama. Äkki on ilus ilm, läheks Piritale, võtaks veidi päikest jalutaks jne.

Siis sai mu seljale joonistatud CD-markeriga minu tattoo kavand. Kui aus olla näeb ta seljal parem kui paberil, seega kui seda pilti vaadates nädala aja pärast ma endiselt naeratan ja hekel on mul tõsised probleemid, et mida teha, et see mu seljalt maha ei kuluks jne. Kui see tunne säilib ka hiljem, siis on asi otsustatud ja seljale see tuleb. See selline hea pildike, mul juba hulgaliselt ideid kuidas seda aja jooksul laiendama hakata ja värki... jup see on haigus.

Olen heas tujus, tõsiselt heas, paar korda seda on alla tõmmatud, aga see on tühine, sest mingi sisemine pulbitseb rõõmuallikas lihtsalt paneb mu särama. See on kummaline, nagu varem *sära* Ootusärevus ja soovid. Jah soovid, inimene soovib ikka nii palju erinevaid asju, aga ometigi enamus neid asjad ei tee teda õnnelikuks. Ja kui nii mõelda, siis minul piisaks õnnetunde säilitamiseks vaid imepisikestest detailidest. Pole vaja mitte midagi suurt, isegi raha pole see, mis mind suudaks õnnelikuks teha. Ta teeks elu mugavamaks, täna vaatasin kurva pilguga Põhja-Tallinna kortereid, leidsin ilusa 30 ruuduse kööktoa 200 tuhandega, lausa kahju hakkas. Aga siit elamisest pääsen ma vaid siis kui ma kas tööle lähen (ei juhtu nii pea), abiellun (ei juhtu kohe kindlasti kunagi) või siis võidan lotoga (hahaha). Ehk siis väljavaated on nullilähedased lähimaks aastaks.

PS. Bordell 232 on hea sari

PPS. Mu peopesad valutavad ja neil on nahk maas.

PPPS. Tohutu isu on ... millegi hea järele.

Te küsite, miks ma olen selline nagu ma olen?

2010-06-26T00:53:00.003+03:00

Vastus: Sest teatud vanuses sundis mu ema kandma mind väga väga roosasid asju, üks näide asub vasakul. Leidsin selle täna oma kappi koristanud ja ma võin lubada, et see polnud ainus. Seega andke mulle andeks, et ma väga värve ei armasta, kuna minu lapsepõlv sisaldas neid piisavalt terveks eluks.

Ps. Selle juurde on mul olemas sobivad sukad, neoonroosad lakkkingad ja roosad päikeseprillid. On asju millest ma rohkem rääkida ei taha ja oleks parem kui need minevikku jääksid.

2010-06-25T15:32:00.004+03:00

Leidsin omapärase portaali? http://wonderfulhumanbeing.com/ , seal on iga netis leiduva inimese kohta olemas isiklik profiil, kuhu saab jätta positiivseid teateid ja ... Suhteliselt naljakas idee, inimesi saab stalkida, otsing hästi ei toimi neil, aga pm tuleb pärast / lisada inimese ees ja perenimi kujul Miia-Kask ja kui tema kohta on lk siis viskab ta teid sellele.

Koristada on veel vaja... kingadega sain ühelepoole, äraviskamisele läks 39 paari, kappi jäi endiselt kuskil 20 kandis (plätusid ja susse ei loe). Järgmisena läheb laiali pildumisele minu riidekapp. Samuti saadan maale ära osa oma? pehmeid mänguasju. (St õdede vanad mänguasjad, mis on minu toas aga millega ma pole kunagi mängida tohtinud.

Tervis on endiselt käest ära. Suutsin vist isegi põhjuse välja mõelda, aga ma tegelikult lootsin, et see viga lööb natuke hiljem välja, vähemalt kehaliste sümptomitega.

Ema käib närvidele, tahab et ma nüüd temaga maale läheks ja sinna ka jääks, ütles, et mulle pole inimesi vaja. Et minu kohus on olla temaga.

Success is 99 percent failure

2010-06-24T22:39:00.004+03:00

Tunnen kuidas piits üle õla plaksub ja mind kirjutama sunnib, tegelikult pole see post siiski sunniviisiline, aga eks ma rahulda inimeste uudishimu ja postita taaskord uuenduste kohta oma elus. Neid jätkub, tegelikult neid on siin kupli all alati valmimas, iseasi palju neis teoks saab. Mul on kahtlane tunne, et kui viimastel päevadel mõni mu sõber lähedalt on jälginud on ta veendunud, et minuga ei ole kõik korras, mu pilk kipub klaasistuma ja mu üldine olek on kuidagi misplaced, tegelikult on minuga enamvähem kõik korras. Võiks paremini olla, aga no kõike head ju ka ei saa :D

Räägime nüüd natuke materjaalsetest asjadest, nimelt liitusin ma MINT internetiga, pärast 2 tundi kirumist ja põhjamist õnnestus mul see suurepäraselt tööle saada, praegu pole mul nagu mitte ühtegi etteheidet pulgakesele. Ma saan hoida oma interneti südamele hästi lähedal (paelaga kaelas) ning mis kõige parem, ma ei pea kunagi kuskil muretsema kuidas netti saada ja sõpradega ühendust, sest ma olen nüüd igati mobiilne ja kättesaadav. Kui annaks paneks ma interneti otse veeni, aga selline asi pole võimalik. Mulle ennist öeldi, et mul on liiga lähedane suhe oma arvuti ja internetiga, ma leian, et see suhe peabki personaalne olema ja ma ei jaga neid kellegagi *näitab keelt* Pean veel otsustama ainult, kas ma ostan seadme välja (600-) või olen kaks aastat lepinguline klient (tasuta seade). Kui tahan varem lahkuda, on leppe trahb 1000 kr seega issenesest see 400 kt vb pole nii suur võit. Aga mul on seda aega otsustada kuni kolmapäevani. (hetke seisuga on mul stabiilne ühendus püsinud 6 tundi)

Palju kooki, siinkohal kõigile ka ilusat jaani, minu jaanipäev möödus erinevatest kookidest end paksusk süüa, ma leian et me natuke läksime liiale. Liha, kala ja nelja sorti erinevat kooki. Kohe selgelt läksime liiale. Kohupiima kook, vahukoore toorjuustu kook, skokolaadikook, mis oli tehtud praktiliselt suhkrust ja mingi imelik kook nõgestest. Muide siinkohal mainin ma ära, et minu jaan oli alkoholi vaba, kui Fluffy poleks mulle õlunaadi andnud, siis poleks ma isegi neid olematuid promille endale sisse kallanud.

Nädalavahetusel tahaks midagi vahvat teha, on kellelgi mingeid ideid, pakkumisi? Võivad ka muud päevad olla, lihtsalt mulle kuluks mingi tegevus ära, võib ka sportlik olla. Täna bussile joostes leidsin ma ennast mõttest, et vb ei olekski väga halb idee jooksmas käia, põlv mulle enam häda ei teinud (vb pikema maa peale hakkaks) ja kuidagi väga lihtsad tundusid need paarsada meetrit. Et peaks minema mõnel päeval kuskile metsarajale sörkima. Kahju, et Lasnamäel pole seda kuskil teha. Natuke totter tundub ümber kvartali jooksmine. Aga mul on vajadus mingi liikuva tegevuse järgi. Skyparki tahaks minna! Keegi tahab tulla nädalavahetusel või esmaspäeval või millalgi?

Lähima nädala jooksul viin ma läbi põhimõtteliselt emotsionaalse seppuku (seppuku oli võimalus surra demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu, kas siis alternatiivile surra vääritut surma vaenlase kätes või karistusena millegi eest.) Ütleme nii, et selles sõltub kõik, mulle pole kunagi meeldinud mängida nii kõrgetel panustel, aga seekord ma üritaks seda teha võimalikult kiirelt ja valutult. Ma olen juba kord selline kummaline olevus, kes on veendunud, et elu ise näitab õiged valikud kätte ja nendest panustest, mis me elule teeme, see näitab õige suuna kätte kuhu poole astuda. Tegelikult peaks mainima, et minu eelmine mäng oli vast kõige kõrgemal panusel, ma poleks ise elaeski uskunud, et ma selle kaotan, aga see avas mu silmad nii mitmeski mõttes.

Tattoo idee on jälle päevakorda kerkinud, mingi hetk tahaks Fluffylt abi, et ta selle mulle markeriga selja peale joonistaks, ma annan sulle veekindla markeri, siis ma saan paar päeva sellega ringi töllerdada ja mõelda kuidas see sobib ja istub. Praegu oleks hea aeg asi ära teha, hinnad on pea olematuteks kukkunud. Needi teen ka lähiajal ära, kuigi peaks mainima, et tekkis esimene kahtluse noot, kuna punkt üks ma ei saa 2 kuu pärast verd andma minna ja punkt kaks ma ei saa mõnda aega suudlemisega korralikult tegeleda, kuna ma ei tea kuidas see võib mu keele tööd mõjutada (krt see kõlas valesti) *naerab*

Tegelikult olen ma vaimsel tasandil võrdlemisi läbi, nii paljud asjad teevad haiget. Ning vaikselt olen ma kaotanud igasuguse usu sellesse, et need võiksid lõpetada selle tegemise ja igasugune tahtmine uskuda maailma õilsusesse/headusesse/jne on kadunud. Eks näis mida mulle see panus toob, kui taaskord kaotuse, siis selles valdkonnas astun ma mängust välja :D vähemalt mõneks ajaks.

Mul on muide uus kinnisidee, sõbranna andis mulle oma lateksist catsuiti, sinna sisse mahtumiseks peaksin ma veel kaotama kuskil 10-13% oma kehakaalust. Ehk siis win motile?!!

Värvi kuivamine on ka huvitavam, kui minu elu viimasel ajal...

2010-06-22T13:22:00.003+03:00

Ma peaksin oma blogi ümber nimetama halanurgaks, kuna kui ma tavaliselt olen suhteliselt pulbitsevas meeleolus, siis millegi pärast postitused, mis siia jõuavad jätavad minust mulje kui viimasest emost, kes istub oma pimendatud toas ja mängib veeniviiulit. Ohjah, pole kunagi salanudki, et mu blogi on nö nurk teraapilisele kirjutamisele, mõjub rahustavalt ja aitab paremini mõtteid koondada.

Eile sai siis hullult koristatud = asju kilekotti topitud ja prügikasti saadetud. Võtsin omale eesmärgi oma vaip põrandalt eemaldada, siinkohal tekib kaks küsimust, kes on olnud piisavalt tark, et vaip KRUVIDEGA põranda külge lasta ja teine küsimus oleks, mille kuradi pärast on mu vaiba all olev laudpõrand kaetud tapeediga? Oky see tapeet on tegelikult päris nunnu ja seda piisavalt kaua näppides tulin ma järeldusele, et seda katab ikka oma hea mitu lakikihti, seega esmane eesmärk on eemaldada roosade elevantide ja õhupallidega vaip sedasi, et see lakitut tapeeti? ei kahjustaks väga. Sest olgem ausad, ma ei taha teada milline on põrand selle tapeedi all.

Eemaldasin ka kardinad toast, tulemus, mu astma vähenes, mis on positiivne. Saadan enamus oma kaisuloomad ka maal. Tegelikult on need mu õdede omad ja on viimased 20 aastat minu riiulitel tolmu kogunud kuna mina nendega mängida ei tahtnud/tohtinud.

Olen ka tulnud järeldusele, et mul on toas selgelt liiga palju asju, tagasi kolimine tekitas asjade ülekülluse, ning kõigist minu pingutustest hoolimata, ei suuda ma nende hulka kuidagi vähendada. Tee mis tahad, aga neid on endiselt kõikjal... Mööblit tahaks vähendada... seda ma saaksin teha vaid arvutilaua arvelt, kuna ma praktiliselt ei kasuta seda, aga see ei päästaks mitte kuidagi mu tuba.

Sedavärvi tapeeti mida ma siia tahan on ka võimatu leida, ma olen juba meeleheitel. Ma olen leidnud isegi nö hoorapunase, aga metsaroheline oleks nagu mingi müstiline värv mida keegi ei taha endale tuppa??? like wtf???? Seinad tulevad rohelised igatahes, kiusatus on radiaatorit kuldseks värvida, lihtsalt for fun, miks mitte? Lakke tahaks ka teist lampi, aga sinna ma vist kahjuks ei jõua.

Minu ideaalis tuba (sisustuse poolest) oleks, madrats põrandal, narmas vaip keset tuba, tumedad seinad, raamatud seatud tornidesse seina ääres (hetkel on nende arv kasvanud juba üle tuhande mul on vaikselt tunne, et ma elan raamatukogus), üks omapärase kujuga põrandalamp, hunnik patju ja ühes toanurgas võiks olla mingi trepilaadne riiul kuhu ma saaksin oma taimed kuhjata. Riided paneks ma hea meelega esikukappi, sest mulle meeldib mu magamistuba võimalikult tühjana, kuskile voodi lähedale hunnikusse vib laduda printeri ja muu tehnika, see ei segaks seal kedagi.

Uut raamaturiiulit oleks vaja, eelmine aasta murdus üks riiul pooleks, sinna pole mõeldud, et pannakse kaks või kolm rida raamatuid ühele riiulile. aga noh neid on nii palju ja ma pean siiski endale ka ruumi tuppa jätma, isegi riiul kus vanasti olid mu tibiasjad on nüüd täis raamatuid.

Täna läheb riidekapi laiali pakkimiseks, seda on vaja ühjemaks saada, seal on 90% asjad mida ma ei kanna ega kavatse ka kunagi kanda. Seega oleks nunnu kui ma selle maatasa lammutaks ja sinna nö õhku sisse laseks. Arvuid mis seal on jäävad oma kohale (punkt).

Aga mul on endiselt tunne nagu tuba rõhuks mind ja oleks liiga kitsas -.- Huvitav kas ema pahandaks kui ma osa oma mööblist lahti monteeriks ja kuskile lihtsalt ära kaotaks? Ma tehniliselt ei vaja seda, seda ainult tehniliselt.

Aga nüüd ma lähen panen pesumasina tööle ja tegelen kassi tekitatud "pasa" eemaldamisega. Elutoas tuleks ka asjadega midagi teha, elamine on nagu mingi f***ing ladu.

Ahah nagu te näete on mu kass veidi taandunud. Jumal tänatud, et punane revolutsioon kestab vaid 2 päeva, need ma elan üle selle mossitamise ja kohutava enesehaletsuse saatel, mis sellega alati kaasneb. Kui ma kunagi omale mehe leian, siis ma pean nendele päevadele mingi spa värgi panema või mille iganes, et ma saaksin kodust eemal olla ja tema närve säästa. See on kohutav XD

/me läheb tagasi oma kookonisse ja lisab igaks juhuks ühe jääploki veel ukse ette.

Kiisu-kiisu-kiisu...

2010-06-21T19:52:00.003+03:00

Mu tuba võiks ennast ise koristada, õhtul võtan asja käsile ja teen selle korda, vaikselt piinlik hakkab juba kui aus olla. Aga viimasel ajal on möödunud kõik samas rütmis, ma keeldun voodist välja tulemast, alles kella 3 paiku söön hommikust (mis tähendab kohvi joomist) ja väldin inimesi. Inimeste vältimises ma ei õnnestu just kõige paremini, kuna need trügivad nii uksest kui ka aknast sisse, ning kuna mõni on pähe võtnud, et ma näljutan ennast, siis terroriseeritakse mind kookide ja jäätisega veel peale kauba. Kuigi ainus võimalus kuidas ma võib-olla kedagi korterisse laseks oleks lubadus kalli teha või toorjuustukook.

Ma kassin kodus ühesõnaga ja keeldun maailmaga tegelemast. Tegelikult pole mul mingit hullu masekat, lihtsalt tüdimus kuidagi kõigest ja hirm. Aga selles osas olen ma alati argpüks olnud, ega paar aastat siinkohal inimest ju ei muuda ega midagi. See on naljakas kuidas ma peaksin olema õnnelik, tegelikult ma olengi, mul on mingi hull egolaks viimased päevad olnud ja mu enesehinnang on suhteliselt mägede kõrgune ja kõik sellega seoses on tuju nagu super. Et kes siis selle kassi sisse lasi? No üks võimalus on pettumus, teine võimalus nagu eelpool mainitud juba hirm ja neid põhjuseid võiks üles lugema jäädagi. Sest kui on midagi mida ma oskan, siis on see vabanduste leidmine.

Kaissu tahaks -.-

Jah elu on kummaline, ma tulin ükspäev järeldusele, miks ma ei oska olla õnnelik. See on nagu klassikaline tingimine, need hetked kus ma olen olnud õnnelik, tõeliselt õnnelik, nendele hetkedele järgneb alati kaos. Mingis aines pidin ma joonistama elu kõverat, üldiselt on lainetus stabiilselt paigas, ainuke häda on see, et heade/halbade perioodide lained käivad liiga väikeste vahedega. Tegelikult võiks lähtuda asjast nii, et ma olen ära õppinud hirmu õnne ees, sest ma tean, et moment kus ma end hästi tunnen... mõne aja pärast on see liiva jooksnud ja hävinud. Parem olla stabiilselt õnnetu kui pidevalt pettunud :D

Viimasel ajal on palju asju valesti tehtud. Asju mis kukkusid haledalt välja ja mitte üldse nii nagu peaksid. Ma ebaõnnestun kõiges. Või äkki siiski on ka minusugustel veel mingi lootus ja seekord, seekord pole kukkumine nii valus enam?

Kukkumistest rääkides, rulluisutamine=valus spordiala. Mul on jalad vääga valusad täna, ma leidsin, et ma olen nõus isegi Hannaga jooksmas käima ainult jumala eest et ma ei peaks neid uiske enam jalga panema. Ja aitäh kallis linnapea, et sa oled nii hoolitsev meie ühistranspordi osas. Eile ma jõudsin jala kiiremini kui bussiliiklus liikus -.- Kuigi eks see ole ka tervislikum, enamus mu sõpru oleks vist naernud (kaasaarvatud ma ise), et ma viitsin jala Piritale minna või linnast jala Lasnamäele kõndida. Naljakas kui palju inimene aastaga muutub. Eile Pirita poole sammudes mõtlesin ma õudusega sellele vinguvale tekstile, mis aasta varem oleks minu suust kõlanud kui ma oleks pidanud seda tühermaad jala lonkima. Elu on naljakas.

Ma nüüd kassin oma voodis edasi ja kui pimedaks läheb siis hakkan koristama, mu unegraafik on pehmelt öeldes omadega pees. Enne kella 3 on raskusi magama jäämisega, samas ükskõik ma voodist välja niikuinii ei taha väga ronida. Teed peaks tegema, mul on kurk veidi haige, pakun et reedel sain külma.

2010-06-18T00:06:00.001+03:00

[12:04:27 AM] ... : nu kui seal magada ei saa võin mõne tugevama esemega kolaka vasta pead anda sulle.

Kas sõbrad pole mitte hoolitsevad?

Nii tore on omada tõelisi sõpru, kes on sinu jaoks kõigeks valmis XD

Trip-Trop

2010-06-17T00:09:00.003+03:00

Ma ei oskagi kohe defineerida oma meeleolu, kas on võimalik olla korraga õnnelik ja kurb? Kas on võimalik, et see kõik mis on sees on samal ajal ka igal pool mu ümber ja kõik see mida ma tunnen on vaid minu ettekujutlus, järjekordne ilusioon, omapärane valguse reflektsioon.

Eile oli jube kass olla, tõsine kass, selline mida saab võrrelda sellega mis oli kuskil veebruari alguses. Muidu oli igati super päev, lihtsalt igaõhtune analüüs õi lõpuks nutumaigu suhu. Poleks uskunud, et üks sõnapaar võib nii hullult haiget teha. Või siis nii väga häirida. Naljakas, ma ei arvanud, et see omadus minus olemas on. Siiani pole see välja löönud, aga nüüd? Kas tõesti muudavad mõned sündmused nii palju inimest, et isegi põhistruktuur lammutatakse ja väärtushinnangud muutuvad kardinaalselt?

Ma vaatan, et mu blogis on ääretult palju küsimusi alati, aga mitte kunagi adekvaatseid ja rahuldust pakkuvaid vastuseid. See natuke on kurb, sest kui siin pole vastuseid, pole neid vastuseid ka minu peas.

Täna kassitamine jätkus, kass kass kass... Lausa sellel tasemel, et ma pidin keset tänavat nutma puhkema. Põhjustel, mida ma võin vaid oletada, isegi kui ma neid teadvustan endale on need naeruväärsed ja nõmedad. Kuid ometigi piisavad. Selline tunne on nagu liiguks ajas tagasi, erinevad emotsioonid on tuttavad, sarnased varem esinenutega, nii ajendi kui ka tunde tasandil. Miks? Milleks on inimestele loodud üldse unded, kas neid ei võiks lihtsalt lülitist kinni vajutada, olla tühi kest ilma ühegi värvust andva tundeta.

Ja naljakas on mõelda, kui vale arusaam mul endast on, kui valesti ma ennast näen ja kui katki kõik tegelikult on. Leidsin netist kontserdil tehtud fotod, ma sain korraliku egolaksu sellest, kuid see pilt ei kattu kuidagi sellega mida ma näen peeglist. Minu probleem trenniga ka lahenes, suvel võtan edasi oma kõhutantsu ja sügisest lisan sinna veel 100 erinevat asja. Nüüd olen peaaegu aasta tantsinud, naljakas on kuidas see enesekindlust suurendas ja ma endiselt pole lahti saanud harjumusest tänaval või poes jalutades panna kõnnakusse sisse väikest puusanõksu või bussisi istudes harjutada rinnaringe. See on totakalt naljakas kuidas mõni trenn nakkab. Loodan vaid et Tallinna oma on ligilähedanegi Tartu omale, enda kurbuseks/rõõmuks nägin, et siinne trenn kestab tunni asemel 1,5 tundi, mis tähendab, et eeldused on head 50 kr peaks ikka midagi kätte saama. Täna mõtlesin sellele, et tegelikult oskan ma tehnikat juba piisavalt hästi, et ise kodus oma lõbuks tantsida ja vb ka piisavalt hea, et oma oskusi ka kellelgi näidata. Harjutama peab :)

Ego-ego-ego tripp!

Mu elamises valitseb segadus, voodisse jõudmiseks ma pean kaste ja kotte jalaga kas paremale või vasakule jõudma ja pimedas liikumine nõuab DC 45 ületamist.

Homme ootab mind massiline koristamine ja siis natuke ka käsitööd :)

Running through my veins

2010-06-15T18:31:00.002+03:00

Täna käisin verd andmas, üle 6 kuu on möödas ja mu näitajad pidid suurepärased olema, muidugi arsti nähes pani jälle vererõhk lakke, süda hakkas peksma ja kuna mingil põhjusel oli mu kaardil märge arstile saata, siis veel käed hakkasid ka värisema, et mida perset ma endale nüüd külge olen saanud. Nagu selgus oli see märge seal kuna eelmine kord oli mu vererõhk naeruväärselt kõrge ja kuna täna oli normis siis see oli vähetähtis. Woo!!!! Praktikandi sain omale, see ei julgenud mu veene puutuda XD... mul sellised kahtlased veresooned need ei jookse sealt kust enamikel inimestel, seega ei suutnud neiu mult leida ei pulssi ega ka veene. Fun! Tädi kes mul tavaliselt võtab tuli ja torkas juba peaaegu kinnisilmi (ps. ma olen veendunud, et need nõelad lähevad iga korraga suuremaks). Mulle tehti ka märkus, et mu veri on liiga tume, tegelikult jahm see meenutas juba midagi musta laadset, sellist hästi tugevasti üleküpsenud kirssi *happy* Saadud kruus läks sõbrannale :) oma tartu verekeskuse kruusi sain ma oma sõbrannalt, kui mind verd andma ei lastud, seega on tore nö tava jätkata :)

Päev pakub ka ootamatusi...

PS. Mu lihased on valudes, ma hädaldan nagu siga aia vahel, kuna enamus kohtadest ei saa mind puudutada kuna kui seal on lihas siis see on põrgulikult valus.

Small things make a fortune

2010-06-14T23:36:00.002+03:00

Ma olen väsinud, mu lihased valutavad ja mu põlv on valus, elus esimest korda saan ma kurta, et mu põlv valutab. Mu käed on täis sinikaid, mu randmed on marraskil ja mu kõhulihased valutavad... Mida te arvate, millega olen ma tegelenud? *paus* vale! Ma pole trenni teinud, vaid ma aitasin oma õel kolida, jooksin asjadega 4 korrusele ja alla, hiljem 5 korrusele ja alla ning seda kümneid ja kümnbeid kordi. Seekord hingamist isegi kinni ei võtnud, mis on positiivne. :)

Tahaks siinkohal karjuda kärva mõrd! Aitäh see oli meeldiv.

Hmm leidsin ka omale trenni(d) Tallinnas, ootan küll neilt endiselt vastust aga sügisest saaks seal rohkem käima hakata, kõik vajalikud asjad (va ujumine) on neil olemas. Aga kuna tegu on teatud mõttes kooliga, siis natuke tuleb eelnevalt maad kuulata kui head peavad olema mu oskused, et sinna saada, või on tegu lihtsalt nimega. Vähemalt oleks mugav käia. Ning kui sügisest hakkab seal toimuma ka kõhutants ja tribal siis olen mina igati õnnelik rõõmupallike.

Aga Tallinnas on raske head ja odavat ujulat leida, sellist mis ei tahaks hinge hinda ja kus vesi poleks mõtettu solk. Kuigi lähiajal tahan ühe ujula järgi proovia mille ma leidsin ja hinnakirjaliselt see isegi sobiks mulle. Algul siis võtan 10 korra kaardid, sügisest hakkab 60% sissetulekust minema trennile.

Tore päev oli täna, hoolimata füüsilisest tööst, nõmedatest juhtumistest ja muust kolast. Aga toredad inimesed õhtus teevad alati päeva heaks :)

Lovely life

2010-06-11T21:04:00.004+03:00

Esmaspäevast kaotan ma neti... ma tunnen nagu keegi üritaks mult hapniku röövida, internet ei jookse enam läbi mu veenide ja ajukäärude, ma ei tea mis ma teen. Mind valdab paanika ja hirm tundmatuse ees, kuidas ma hakkama saan? See on sama julm kui keegi võtaks ära mult mobiiltelefoni... kust ma siis kella vaataks?

(tegelikult võtan ma omale MINT pulga, pole just parim lahendus, aga see on minuga kõikjal, seega on minuga kõikjal ka minu sõbrad.) Jup ma olen oma tegemistega jõudnud sinna punkti, kus uksekella või helistamise asemel, ma istun trepile, võtan läpaka kotist ja ütlen skypes või msnis inimesele, et ma olen all ja palun lase mind sisse.

Täna käisin juuksuris, natuke fail, seda mida ma tahtsin ma ei saanud, aga ma pean tõsiselt ütlema, et see mis ma sain näeb üpris kena välja, oleksin tahtnud küll heledamat, aga see on piisavalt hele, et tuju saabudes saan end punaseks värvida, vb teen ise ükspäev paar heledat saku juurde.

Nüüd on nimekirjas veel keeleneedi tegemine. Olen mõelnud kaua see paraneb. Ema läheb suveks ära, siis on paras aeg teha, ei pea näägutamist kuulama. Issand ma räägin juba nagu teismeline ja ma olen tegelikult sitaks vana. XD

Valed valed valed, mu elu on neist ümbritsetud ja nendest läbi põimitud. Ema on leidnud mu käekottidest 2 suitsupakki, siiani ta veel endiselt usub et ma ei suitseta. Idee järgi ma ei suitsetagi, vähemasti mitte üksi olles.

Tohutu uni on, äkki läheks täna varem magama ja magaks oma une täis nii mmm 16 tundi järjest nt? Elu on kummaline, tahaks omada ka meeste nothing boxi, elu oleks lill siis :)

Üllatav kui palju inimesed üksteist peegeldavad, kuidas üle võetakse kõnekäände, toiduvalikut ja muutuvad eelistused teatud asjade suhtes. Erinevus ei ole võimalik, aga kui see siiski on tugevalt esindatud, kas siis on ikkagi mingi võimalus. Algul märkad et kõnekäänd on sama, üllatab ja mõjub natuke häirivalt, hiljem selgub ka muid asju. Milleks, kas me tõesti mõjutame inimesi enda ümber nii palju? (see oli segane, ma tean, aga viimasel ajal on asi kuidagi võõras, mitte enam minu peegeldus)

3 tilka verd

2010-06-10T23:51:00.004+03:00

Ma pole surnud... täiesti elu ja tervis juures, minu pikk vikimine on olnud tingitud asjaoludest, et siis kui mul on käinud peal blogimise tuurid olen ma arvbutist eemal olnud. Olgem ausad, ainult õhtuti on mul selleks aega ja enamasti olen ma siis wowis istunud. Peaks mainima, et isegi mu sotsiaalne elu kannatab kohati wowi pärast, kuigi wow on toonud mulle kõige lahedama seltskonna keda ma tean, seega kes ütles, et gaming muudab su erakuks?

Palju huvitavaid mõtteid on olnud millest kirjutada, viimasel ajal toimub üsna palju, mentaalsel tasandil on see kõik ääretult kurnav ja tüütu. Olen inimestes pettunud, olen mõelnud millest on see eemaletõugtus tingitud, kas taaskord sama ämber või on seekord asi hoopis milleski muus. Olen juurelnud selle üle kuidas sõprused ajahõlma kaovad ja siis asenduvad uutega. Üks periood vaheldub teisega ja vaikselt-vaikselt liigub nuga ühe lähemale sidemetele, mis inimesi koos hoiavad.

Üldse on viimasel ajal palju juhtunud, nii ülikooliga kui ka mujal. Teeme lühidalt ja valutult, isiklikel põhjustel lükkus mu kaitsmine edasi, ju ma pole siis piisavalt terve mõistuse juures. Baka on valmis ja retsenseeritud ja ootab riiulil jaanuarini. Mina aga leban järgnevad 6 kuud voodis ja naudin tähti. Teen remonti ja üritan selles kõrbes mingit elu tekitada.

Kas ma olen juba maininud, et ma võrdlen enda tundemaastiku kui soolkõrbe, kui ei ela ei sitikat ei satikat, ega pole võimeline tärkama ükski õlekõrreke, mis annaks lootust. On kõrb, väljade kauba tühjust nii paremale kui vasakule ja seal keskel olen mina, täis samasugust tühjust nagu see kõrb mu ümber. Mida aeg edasi, seda enim mulle tundub, et kõik mis ma puudutan muutub tuhaks, hävineb ja kaob. Üle laipade eesmärgi poole. Nüüdseks peaksin ma olema muutunud juba piisavalt kalgiks läbi kõigi nende ebaõnnestumiste ja kaotustega, et mulle ei peaks enam miski korda minema.

Viimastel päevadel on kiire olnud, kolisin Tartust Tallinna, kõik elamine on asju täis, kotte, pakke ja kõike muud kola. Otsisin telefoni laadjat pea terve tunni, sest ma ei mäletanud kuhu ma ta pakkisin. Käisin emaga täna shoppamas, sain omale ilusaid värvilisi asju, mitte ühtegi musta asja ainult värvid. Homme lähen ka juuksurisse, saab pea natuke heledamaks, muretses sinised läätsed ka ja siis oleks täiuslik komplekt :D

Olen mõned päevad emonud kuskil nurgas, mänginud ja isegi üks vana harjumus sai üles korjatud, õnneks paranevad haavad kiirelt. Mure on ka päevaplaani kerkinud, ei suuda end kuidagi Tallinna elurütmi viia, liiga palju istumist, trenne pole ka leidnud ja ma tunnen kuidas grammid vaikselt ligi hiilivad. Paanika, paanika! Tegelikult pole asi nii hull, aga trenni ma vajan küll, Tallinnas on kõik nii mõtetult kallis -.-

Vahest on tunne, et mul on vere asemel hape, mis mind vaiselt seest poolt söövitab. On olukordi, mis teevad nii meeletult haiget ja millest puudub otsene lahendus. Kas olla, kas teha, kas tunda? Kui terve on olukord, kus südames lebab terav valu ja hing on kinni, kus ükski pääsetee pole piisavalt hea, aga paigalseismine lükkab pha enam kuristiku ja kindla huku poole. Ma jälestan selliseid olukorda, kus ratsionaalsetel oludel otuseid langetada ei saa, kus kõik on hüpoteetiline ja asjad mida ma tahaks pole olulised või neid pole võimalik kätte saada.

Ma ootan reedet, mitte tänast, vaid seda mis ees, on istumine, on inimesed keda ma näha tahad ja on tore seltskond. Just see mis vaja on. Aga kui kellelgi on midagi toredat pakkuda enne reedet siis pakkumised on oodatud. Samuti olen ma saadaval jaanipäevaks! Seega antke märku!

NB! MSNis mind enam pole, olen kättesaadav Skypes ja telefonitsi, maile kontrollin ka tihti :)

Kuhu küll kõik...

2010-06-03T00:15:00.002+03:00

päevad on kuhugi kadunud, juba on neljapäev ja saatuslik kaitsmine tiksub üha lähemale ja lähemale. Juhendaja ei vasta endiselt mulle... tahaks teada mida ma kaitsmiseks peaksin täpsemalt ette valmistama, milleks valmis olla jne. Nu oky lühike ettekanne antud teemal, hunnik tabeleid ja siis totakatele küsimustele vastamine. Aga mida täpsemalt? Eks tuleb hakata taaskord ingelid ja deemoneid paluma.

Viimased päevad on möödunud kummaliselt, põnevate vestluste taktis, kui me oleksime dnd tandem, siis oleks see üks kõige vastandikum seltskond üldse, chaotic evil and chaotic good, vähemalt selle kooslusega ei hakkaks kunagi igav. Ma ei peaks ennast tegelikult nii pahatahtlikuks inimeseks, samas mida aeg edasi seda enam juurutab end vana põhimõte, kui ma midagi tahan siis ma ka saan selle, isegi kui ma pean selleks hävitama pool maailma. Ei ole olemas sellist asja, et sa ei saa, mitte saamise põhjus on enamasti see, et sa ei soovi/pinguta piisavalt. Ma saan alati mida ma tahan, küsimus on vaid selles millal ja mis hinnaga.

On räägitud ka veidike põrgust, sellest siis Dante käsitluses, mingi netis leiduva testi järgi olen ma 7 ringis, sealt kaugemale vajuda on raske. Sest reeturit ei saa minust kunagi, see on vaid teatud inimeste privileeg ja õigus. Kuid kõike võib elus juhtuda, hing on niikuinii hukatusse mõistetud, kas on siin ka vahet... Mäletan aegu kui ma istusin esimeses ringis, kui ma olin noor ja süütu... Päris palju võib 5 aastaga muutuda. Kui rääkida surmapatu käsitlusest siis süüdi olen ma valimatult kõiges, hing on must kui katla põhi, süütunne puudub ja pattu ei kahetse ka. Põrgusse lähen ma eelisjärjekorras uhkuse eest, sellele järgneb vast viha ja iharlus. Kõiges olen süüdi ja kõikes tunnistan ka oma süüd.

Täna oli super päev, ühes päevas terve hunnik sõpru tuttavaid keda pole ammu näinud, või siis vähem ammu. Oleneb kuidas võtta. Elu võimalusi tuleb kaaluda ja hinnata selle keerdkäike. Südames tehtavad spontaansed otsused räägivad nii mõndagi, üllatav kui karm tõde. Endiselt samas seisus ilma muutusteta, kuigi ma juba hakkasin vahepeal lootma. Miks? Mis kehvasti see uuesti. Illusioonid pole kunagi kedagi teeninud, kuid teinekord võivad need olla ainsaks lohutuseks, mis mõjub kui hea sõbra pai ja hoiavad mustad mõtted eemal. Lihtsalt kui need purunevad, siis mis saab edasi?

Tööd on raske leida -.- Aga sellest mõnel teisel korral.

2010-05-28T07:53:00.005+03:00

Süda väriseb sees, esimest korda teen eksamit milleks mul pole aega olnud õppida. Tunni pärast saabub õppejõud, aga mina juba istun eksamiklassi uskse taga ja olen nunnu. Hirm on meeletult suur... sellest sõltub kõik.

Peatsete teadaanneteni!

Terve igaviku magamata ja kokkukukkumise äärel olev tups.

_________

Hinne käes, sellega on mul bakaõppekava läbitud, nüüd tuleks vaid töö edukalt ära esitada ja saaks asjaga ühelepoole. Eks hoidke mulle järgmiseks kaheks tunniks pöialt. ^^Antud momendil isegi baka mitte valmis saamine polekski kõige hullem, saaksin vähemalt pool aastat veel riigikulul puhata :)

Peatsete uudisteni!

_________

Nii baka esitatud, pakin asju ja sõidan Tallinna... järgmised päevad mina joon ja magan. Juhe on jumala koos, arvuti ekraani näen ka kihiti. Vähemalt mul on paariks päevaks tagatud vaikne nurgake kus keras magada ja ärkvel olles wowi mängida... täpselt nagu paradiis :) Natuke rohkem kui nädala pärast on kaitsmine :)

Ding...

2010-05-26T09:38:00.004+03:00

Kahe tunni pärast on eksam läbi, siis on mul aega õhtuni, et bakale veel viimased muudatused sisse kirjutada, eile sai vist kella 3 asju tehtud ja statistiliselt olulisi erinevusi arvutatud. Plaan on kella 6 paiku asi ära saata ja siis ajaloo õppimisse ennast pühendada. *ohkab* Tegelikult olgem ausad, see on võimatu. Aga proovima peab, või tuleb seda üritades surra.

Suremine tundub positiivne mõte, saaksin vähemalt rahu.

Hoidke mulle pöialt, tänane päev on otsustav :D

___________

Eksam on TEHTUD... Nüüd ma kirun veel ülikoolisüsteemi aeglust, minu eksami aeg oli 11.15, vastama sain alles 12.20, vastamine algas 10.00, enne minu 11.15 oli kolm vastajat... 3... ja teate mis! Minu vastamine kestis tervelt 5 minutit, nagu mida perset need jobikad seal istusid. See polnud ju raske, 4 küsimust, kolmele vastasin ära neljanda puhul ütlesin mul pole aega aimugi.

3 päeva jäänud... tik-tak-tik ja kell jääb seisma.

__________

Kas ma täna sain midagi tehtud? Ei... saats küll parandatud baka juhendajale, kui nüüd see tagasi tuleb siis on kõik...

Ja kas ma pole mitte vähe paanikas reedese ajaloo pärast, kui oleks konkreetne materjal mida ma peaksin teadma, aga ei... otsi ja vaata ise eksam -.- Ma jälestan jälestan jälestan oma elu ja vedamist. Peaks magama minema varsti, aga ei, ma loen esmalt selle ajaloo raamatu läbi, mis vb aitab mind reedeses eksamis kui küsimusega hästi vead. Saage aru, ma ei teaha head hinnet, esimest korda elus on mul jumala savi mis hinde ma saan, seni kui see on hinne millega ma selle aine tehtud saan.

Vihane, väsinud, kergesti ärrituv ja hirmul...

2010-05-25T11:23:00.002+03:00

Juhendaja on tagasi... Sai nüüd aega ka mu bakat vaadata, 80% tuleb uuesti teha. Möödarääkimised on toredad... Teate ma armastan oma elu. Ma tahan siit ära, võimalikult kaugele, viimased mingi 4-5 päeva olid jumala rahulikud... ja ta alles nüüd kavatses mulle öelda et ma olen võrdlemisi tühja tööd teinud, et tema nägemus minu tööest on teine jne... Tahaks karjuda!

Kellele lüüakse hingekellasid?

Mul on 2 eksamit ja baka vaja järgmise 3 päevaga teha -___-

Ma ei taha, ma ei viitsi

2010-05-24T11:11:00.003+03:00

Ma pean kirjutama referaat arutelu... kõigest 2 lk, aga ei ma lihtsalt ei suuda -.- Jõud on kadunud ja seda viimasel nädala, nagu te teete nalja... Saatsin baka juhendajale 3 päeva tagasi... ei mingit vastust. Tahaks saada tagasisidet, et kui on korras vormistan ära, kirjutan kokkuvõtte ja saadan printi, et siis reedel ära esitada. Aga ei kuna tädi on homseni puhkusel, siis vast pole lootustki, et ta viitsik asjaga tegeleda. Ma jälestan seda haridussüsteemi, ma jälestan kõike enda ümber. Eilne õppimine failis, mängisin wowi, usun et see väike puhkus tegelikult mõjus võrdlemisi virgutavalt, kuigi lihastes ja ajus tunnen ma endiselt vahtkummi.

Reedel saavad ka vabandused Tartus istumise jaoks otsa, ma ei oota just erilise innuga Tallinna naasmist, sinna naasmine sunniks mind kurjale maailmale otsa vaatama. Mida ma sooviks edniselt vältida, edasi lükata, põgeneda.

Hoolimata sellest, et ma sessi ajal söön nagu topeltkoguseid on jätkanud mu kaal langemist, see vahepealne kaalulisa tuli vist palavate ilmade tõttu sissejoodud veest, ma jõin päevas keskmiselt 4 L. Eile hommikul ootas mind kaalul meeldiv üllatus, seninähtutest kõige madalam number. Eks tuleb loota, et ta jätkab ka seda trendi.

Ma avastasin endese jaoks uue sõltuvuse - juustumaitselised popcornid... Ma võin neid nagu igaks asjaks süüa, hommikul, lõunal ja õhtul. LÄhen panengi nüüd paki ahju ja saan oma hommikusöögi kätte ning hakkan tuuma...mingitest lepingutest lugema. Kui veab saan täna kolmapäevase eksami konspekti.

Panin kaarte ükspäev, erinevate inimeste kohta minu elus, see on juba harjumuseks saanud iga paari kuu tagant. Ühe inimese suhtes pole otseselt midagi muutunud, täidan ikka tema elus seda rolli. Ühe inimesega on suhted jahenenud veelgi ning ühe inimese puhul tuli väga huvitav kooslus, ei jutu just tihit, et kolm ainsat tõstetud kaarti on major arenast (lovers reversed, chariot ja death).

Mõned sõbrad on kadunud, igatsen teid pisikesed, aga eks meil kõigil ole kiire aeg ja palju toimetusi. Seega saate andeks mu hülgamise :)

Täna oli hea unenägu, Silver ajas mu kõige magusama koha peal üles, kui ta oles ajanud mu üles 3 sekundit varem oleks ma tal arvatavasti pea maha võtnud. Natuke nukraks tegi ka see unenägu, aga mis seal ikka teha, see ju kõigest uni... või kas ikka on? See üks moment unest... ja ma olen ääretult sügavas jamas. Animes öeldaks selle peale... Not again!

PS. Mul kõht valutab... stress on tore jee jee, sess on nõme jee jee...

Kus sa oled...?

2010-05-21T21:31:00.008+03:00

Tulin just pesulast, aknast paistab ilus päikeseloojang linna taustal, lahtisest aknast poeb aeg-ajalt sisse jahedamat õhku. Aga ma olen üksi, üksi omas maailmas, mis üha enam on tõmbunud pilve ja sombuseks. Mõnikord on meie lootused nii naljakad, me loodame asjadele, mis eos on määratud hukule ja kõigi mõtete, mis meid reaalsusse tagasi kisuvad, kiuste me jätkame seda lootuse jahtumist. Mille nimel? Kas millegi vana, mis oli olnud või millegi uue, mis võiks tekkida? Pigem vana, see vana mis oli nii täiuslik, nii hea... Kuid see mis olnud, on minevik, see mis tuleb, aga hoopis midagi uut.

Ootasin... aga see, kes tuli polnud päris see, kes lubas tulla... jälle.

Baka tööst on kirjutada veel kokkuvõte ja analüüs. Kokku maksimaalselt 4 lk. Kui päike loojub login ma ennast sotsiaalvõrudest välja ja hakkan kirjutama. Jahedust on vaja, et aju töötaks, sellise kuumaga pole ma üldse võimeline mõtlema. Siis saadan selle homme juhendajale ning siis peab kirjutama esmaspäevaks ühe referaadi. Ma tunnen ennast täielikult üleõppinuna. Ma olen füüsiliselt ja vaimselt kurnatud. Kui siia lisada see emotsionaalne väljapressimine... lühidalt öeldes olen ma praktiliselt inimvare.

Kuhu kadus see enesekindel inimene, kes siin seisis kahe kuu eest?

Kas kõik see on üks pikale veniv aprillinali?

Kuidas langevad asjad taaskord nii, et kõik minu ümber puruneb, kas siis minu või muude tegurite koosmõjul.

Isekus, uhkus, eelarvamused... tundetus, mõtlematus, manipuleerimine.

Tiksume...

2010-05-20T13:13:00.002+03:00

Peaks bakat kirjutama... täna peab suur osa valmis saama, ehk siis sisu. Homme aga Arutelu ja kokuvõte... siis on valmis. Hiljemalt laupäeval saadan ma selle ära ja siis tuleb hakata eksamiteks õppima, ütleme ausalt, see tekitab mul kergeid hingamisprobleeme. Paanikahäired on nunnud.

Ma olen jälle faasis "ma ei tohi süüa", kuna kogu see õppimine on võtnud ka trennitegemise aega vähemaks, siis on mul laus paanika... pool kilo on juurde tulnud. Lugesin hommikul mingit artiklit, mis rääkis sellest, et armunud või paarisuhetes naised võtavad alla... Sittagi. Eelmine kord ma võtsin üüratult juurde. Ainuüks see on juba piisav põhjus suhete vältimiseks.

5 kilo veel ja ma olen samas kaalus, mis 4-5 aastat tagasi. Masendav. Kuidas ma sain enese nii käest ära lasta. Nagu ma võtsin kahe aasta jooksul juurde peaaegu 25 kilo... oky sellest 10 kilos on süüdi ühed ravimid, aga ülejäänud tuli juurde puhtast laiskusest, istuvast eluviisist ja saiakestest. Ma ei saa aru inimestest, kes diivanil lösutavad ja keelduvad välja minemast, leiavad vabandusi, et mitte minna randa või teha väikesed ringid... Lõpptulemus on ikka see, et sa istud ühe koha peal ja passid mingit napakat teleseriaali.

Kõhutantsus käis üks paksuke tervelt kaks korda ja siis kadus ära. Selle aasta jooksul, mis ma seal käinud olen on paksukesed tulnud ja läinud. Miks? Kas tõesti on nii raske stabiilselt trennis käia. Õhkond on hea, treener on lõbus ja arvestav... Trennikaaslased on ka igas eas ja kehakujus. Kuid ometigi ütles see tsikk, et ta tunneb ebamugavust ja häbeneb... MIDA?? Selleks et trenni minna peab siis olema piitspeenike ja super vormis? Kas trenni eesmärk ei ole mitte enesevormi ajamine? Kelle jaoks me trennis käime, kas enese või siis et teistele näidata? No oky ma käin trennis natuke ka selle pärast, et lisa paindlikus ei tule kunagi kahjuks XD Rockaeroobikas (kui see veel toimus) treener rääkis, et paksukesed ei julge trennis käia, kuna kardavad trennikaaslaste halvakspanevaid pilke, see oli ka põhjus, miks trenni ruum oli pime ja ainus valgustatud ala oli laval hüplev treener, nunnu lahendus, aga ka see ei toiminud, sest inimesed käisid korra ja kadusid. Hiljem treener rääkis, et peamised vabandused olid, et ei jõua või ei viitsi käia.

Aga inimene kes teeb trenni teise pärast mitte enese, sellel pole mingit lootust, motivatsioon peab tulema kuskilt sügavamalt. Tahe enesele head teha, soov enesehinnangut tõsta, soov teha head oma südamele. Muidu on kõik mõttetu.

Suveks peaks Tallinna mingi jõusaali leidma, rulluisud on olemas, ideaalne oleks leida kuskilt 500 kr kuus, et siis myfitnessisi käia. Kui ma oma toiduraha suht nulli tõmban siis vast veaks isegi välja, hea õnne korral saab ka mõne suvetöö. Sügisel tahas siiski õpetajaks minna :)

Jälle tuli trenni keskne post... mul on võõrutusnähud, üks trenn jäi vahele ja ma tunnen juba oma närvilisust, selline rahutus, kõigutad end toolil edasi tagasi ja tahaks midagi teha... aga ei ma pean ÕPPIMA! *mossitab*

Where do I stand?

2010-05-18T16:32:00.005+03:00

Väljas on 29 kraadi sooja ja seda varjus, minu nahk on põletusest punetav ja taaskkord on välja löönud päikese allergia... veel tablette? Ma arvan et mitte, minu poolest võib see kõik maha kooruda kui vaja.

Jupike nööri lahendaks kõik probleemid, öeldakse ju et probleemi kõrvaldamiseks tuleb elimineerida probleemi tekitaja... Ma kardan, et kõikides minu probleemides olen mina ise süüdi. Pole kedagi süüdistada, pole kellegi poole näpuga näidata...

Palavus on pärssinud ka mu normaalse ajutegevuse, käisin tõin raamatukogust hunniku kirjandust, istun õhtul ilma jahenedes ja alustan baka töö kirjutamist. Ma usun endasse, ma suudan selle tänase ja homsega valmis kirjutada. Kui ei suuda on see vaid järjekordne ebaõnnestumine minu eluteel. Neid tuleb stabiilse massina järjest, nad on viisakad... ei trügi ega midagi, kõik ootavad oma korda.

Juhendaja on endiselt puhkusel, ta saabub alles järgmine nädal, selle peale ma ütlen teile, et käige ka perse. Milleks võtta omale inimene juhendada kui sul pole tema jaoks aega. Ei vasta mailidele, ega anna mingit tagasisidet... Aga kui ma selle kraadi siiski kätte saan, siis ma võin olla enda üle uhke, ma suutsin selle ära teha ilma lollakate professorite abita, täiesti ise ja oma teadmistega ning heade sõprade abiga.

Hinges valitseb tühjus, kohati on mul tunne, et ainus mis mulle jäänud on, on eetiline kaalutlus. Sest südant ja südametunnistust mul enam pole. Dekanaadist kodupoole jalutades mõtlesin ma oma tänasele unenäole, kus ma seisin põrguväravates mäenõlval, vaid ühe sammu kaugusel kindlast hukatusest... See võrdlus on võttes läbi iroonia prisma just see, millega saaks kirjeldada praegust olukorda. Üks vale liigutus.. ja kõik. Aga kas siis just selle asjaolu kiuste või minu erakordsest "mul on kõigest suva" meeleolust lähtuvalt olen ma pannud kokku tegevuskava, mis seisneb mitte midagi tegemises. Ma ei kavatse ühtegi sammu, ei tagasi ega edasi astuda, kui minu saatuseks on sealt väravast alla astuda, siis murenegu maapind mu jalge all... aga mina sammu tagasi ei astu.

Raamatukogus sain sõbrannaga kokku, nagu ikka HT rahvale kombeks uuritakse esmalt, kas on peagi pulmi oodata või on mõni laps plaanis. Räägitakse oma õnnelikest abieludest ja võrreldakse beebipilte... Käike kõik... Ma pole inimene, kes antud ajahetkel suudaks oma elu kellegagi jagada, ainuüksi mõte abielust või kooselust ajab iiveldama, ma ei taha jagada kohustusi, ma ei taha sõltuda kellestki teisest. Lapsed võiks sellest loetelust kohe kindlasti välja jätta. Sest vastutustundetu lapsevanem ma olla ei kavatse. Vähemalt jääb mu sõpruskonda kaks inimest koos minuga, kes ei kavatse lähiajal last hakkama panna. Seega saan ma vältida ka sotsiaalset survet.

Mu keha on taas täis siniseid plekke ja nii vaimen kui ka füüsiline väsimus tapavad, tunne oleks nagu keegi oleks mu läbi peksnud. Kui ma baka enne nädalalõppu kenasti valmis saan, siis võtan mõnusad õlled, käin spas ja mõtlen kõigele sellele, mis võiks olla.

Kes ma siis lõppudelõpuks olen? Mis on minu staatus? Ja kus ma kõiges selles jamas seisan?

____________

Täiesti üllatav kuidas mõni laul võib teinekord õigesse kohta torgata...

Felix culpa

2010-05-17T21:54:00.005+03:00

Teoloogilisest lähtekohast lähtuvalt peaks see olema kõige õigem pealkiri mille ma võin panna... ootus ... lootus ... kunagi läheb ikka paremaks.

Pole ammu postitanud, nüüd lausa 6 päeva juba ja mitte ridagi, selle kõigel on tegelikult väga hea seletus; teisipäev oli "Tehnika vihkab Merilini" päev... mis tähendas, et printerid, arvutid ja kõik muud seadmed mille lähedale ma sattusin ütlesid lihtsalt üles. Pidin ka ettekaneet siis tegema, sain teisi lõbustada lausetega nagu... "Siin peaks olema pilt" või siis "Siin peaks olema slaid". Blogi posti kaotas ka arvuti ära ja selle uuesti trükkimine ei tundunud mitte kuidagi teostatav... ütleme et siis laisus.

Baka töö osas on veel aega, aga selles ma failin haledalt... ma ei suuda leida motivatsioone ja kogu see stress, mida viimastel päevadel mulle elu on taaskord näkku visanud on, olgem ausad, natuke tüütu. Puhata tahaks, nii ilusad ilmad on... läheks päevitaks rannal, lihtsalt leboks päikesepaistes ja elaks muretut elu. Selle asemel on mul aga muresid piisavalt, et kotiga laiali jagada.

Huvitaval kombel pole mul neljapäevast ja kolmapäevast mittemingeid mälestusi... Mu mälu veab mind viimasel ajal üha tihedamini alt ja mida aeg edasi seda vähem see mind häirib. Kohati ma sooviks ärgata igal hommikul ja eelnevast päevast mitte midagi mäletada. Sellega kaasneks vabadus, kergem tunne ja võimatu oleks milleski petuda.

Nädalavahetus möödus gildi kokutulekul, kui nüüd päris aus olla, siis ma juba ootan järgmist. Seda vast kahel põhjusel, see on teistmoodi seltskond kui see kellega ma tavaliselt aega veedan ja kuna suvel tõotavad tulla nii ilusad päevad, siis väike grill ja õlu kulub alati marjaks ära. Sinna kevadõhtusse jääb paljugi, nagu öeldakse for fun. Kahju et see nii lühike oli.... päevake veel oleks olnud ideaalne.

Seoses sellega peaks mainima, et ma olen elu jooksul rohkem naisi suudelnud kui mehi... see tekitab natuke küsimusi kui nüüd päris aus olla XD Kuid esma pilgul sooviksin ma siiski enda liigale truuks jääda ja seda veel mitte nii pea vahetada.

___________________________

Lõke kaminas oli juba peaaegu kustunud, need üksikud hõõguvad söed, mis veel tolmunud põrandale punase kumaga varje heitsid hakkasid ka vaikselt tuhmuma... Oli aeg... Aga milleks, sellel hetkel toolilt tõustes teadis ta, et on aeg lahkuda, tema aeg oli ümber saamas. Vana mees tõusis toolilt ja lonkas raskelt kepile toetudes ukse juurde, võttis oma tolmunud reisikuue ja tõmbas üll. Uksest lahkudes teadis ta, et see peatükk tema elus hakkab läbi saama. Oma kõrges eas oli ta läbi elanud nii mõndagi, nüüd tuli vaid puhata. Uks vajus vaikselt kinni, toas valitses kummaline tühjus, seal polnud kedagi, kuid ometigi oli seal elu... mälestused läbi aegade tanstlesid kaminakumas ja pajatasid üksteisele möödunud aegadest...

__________________________

Mu hinge valitseb tühjus, sama tühjus, ainsa erinevusega, et ma võib-olla ei soovigi seda tühjust täita. Ma lükkan pidevalt inimesi endast eemale, sest see on minu personaalne ruum, minu ja ma pole suuteline seda kellegagi jagama. Need üksikud hetked, mis toovad esile positiivse väreluse vajuvad alati peagi tuhaks. Inimene ise pole suuteline olema õnnelik, see on meelepete, sest alati on midagi õnnest puudu, alati on veel midagi, mida oleks vaja. Mitte kunagi ei piisa sellest mida elu pakub just nüüd ja praegu.

Pettumused on alati olnud üks osa elust, need tuleb üle elada, neile naeratada, neid meeldivalt kostitada ja siis minema saata. Muutudes iga külastusega üha kalgimaks, kuni hetkeni mil nende külastustel pole sulle mingit mõju. Kuni hetkeni, mil inimene suhtub neisse ääretu ükskõiksusega.

Tahaks aega seisma panna...elada teatud hetkedes ja siis jälle magada, magada nädalaid... ning ärgata punktis, kus on jälle võimalik midagi loota, midagi teha, leida hetk kus saatuse käsi mängib sulle kaardid millega annab ka midagi ette võtta.

Hiljuti keegi küsis, et kas ma oma blogi kujundust ei peaks muutma. Ma vastaks nüüd kallis lugeja... ei... sest minu süda jääb alatiseks ilusaks vääriskiviks kuskil kaugel, igatahes mitte minu rinnus. See kes seda südant kätte tahab saada, sellele soovin ma edu ja hoiatan ka siin juures, et kergem oleks minna kuud taevast alla tooma, kui saada kätte midagi, mida pole olemas.

Hinnata vabadust on võimalus hingata värsket õhku. On teatud kooslused kus see pole võimali, ruumid ahistavad ja ajaratta pöördepunktid muudavad asjad hoopis teisejärgulisteks. Kõik on kaduv siin maailmas, kui elada vaid hetkes, siis on võimalik olla ka vaba. Tulevik kammitseb, milleks loota millelgi, mida pole olemas, milleks oodata midagi, mida ei tule.

Peadse kohtumiseni hea sõber, see ei jää viimaseks korraks.

_____________________________

Kurdan ka muret... kinga kontsa plekk tuli täna küljest :(

Eelviimane trenn oli ja mu keha on nagu läbipekstud.

Ma tahan ujuma minna kuna põrgulikult palav on.

Ma tahan füüsilise aktiivsuse osa tõsta kui Tallinna lähen.

Mulle tehti kompliment ja ma olen ääretult uhke enda üle, et ma endiselt vaikselt kahanen, hoolimata sellest et sessi ajal ma ajan näost süsivesikuid sisse.

Ja tulemused...

2010-05-10T21:22:00.004+03:00

Igatahes tänane plaan näeb siis ette ühika lepingu lõpetamist. TEHTUD

Bakatöö tulemuste osa lõpuni kirjutamist ja materjalide lappamist ning arvatavasti ka sisu osaga alustamist. SEMITEHTUD

(jõudsin tulemustega lõpule 11 lk tehtud, lappasin töid, ammutasin ideid, sissejuhatus ja metoodika tuleks veel korda teha. Sisututvustus ja arutelu tuleb veel kirjutada. Vaja koostada LISA 1, LISA 2 ja LISA 3)

Ühe burgeri söömist õhtusöögiks. TEHTUD kuigi lõunasöögiks

Tubaka ja muu kraami tellimist. TEHTUD ja ka käes.

Lisaks ostsin oma ravimid ära, ma olen nüüd ligemale 500 kr võrra vaesem ja söön päevas ligemale 10 tabletti :D ja joon asja mis näeb välja nagu vesi millesse on keegi jobistanud.

Homme on vaja referaat ja ettekanne teha, peab veel selle õhtul üle vaatama ja korda tegema, samuti ka ettekande valmis. Siis hommikul lihtsam, sest tunniga vist neid hommikul valmis ei tee. Wiiii....

Happy happy joy joy... life is like a bubblegumm...

Häirivad faktorid

2010-05-10T11:02:00.003+03:00

Nii ma kirjutan selle sissekande ära, panen riidesse ja liigun siis raamatukokku õppima!

FAIL...

Igatahes tänane plaan näeb siis ette ühika lepingu lõpetamist.

Bakatöö tulemuste osa lõpuni kirjutamist ja materjalide lappamist ning arvatavasti ka sisu osaga alustamist.

Ühe burgeri söömist õhtusöögiks.

Tubaka ja muu kraami tellimist.

Kui ma õhtuks kõik need punktid ka täita suudaks oleksin ma väga tubli.

Ujuma tahaks, ma tunnen kuidas mu lihased on krampis ja ebamugav pinge istub seljas ja lihastes. Selline pinge mis tekib üleväsimusega, aga ma leian, et sellest saaks suurepäraselt lahti ka mõnusa 2 km ujumise ja saunas vedelemisega. Võib-olla ma saan kolmapäeva ujumise pandud, kui ma baka enamvähem hommeõhtuks kokku saan.

Kogu see asi on halvamaiguline ma ütlen teile -.-

Ma tunnen end iga minutiga õnnetumana, tahaks nutta, lihtsalt ja katkematult, ilma igasuguse tagamõtteta, võimalik, et põhjustel millest ma ise aru ei saa. Tahan, ei taha, on suva, läheb korda. Asjad lihtsalt ei toimu, kõik on selleks liiga kaootiline. Pigistame aga silmad kinni ja ootame suve... siis on kõik läbi, siis ma võin omale emotsionaalsust lubada, seni aga tuleb nupust kõik tunded välja lülitada. Nende jaoks pole aega. Ma vihkan kooli, tuima õppimist, mõtetut tuupimist...

Nii valus on lugeda blogidest asju, mis torkavad kui nõelad...

Nii mina panen nüüd riidesse ja lähen õppima!

meep

2010-05-09T00:10:00.006+03:00

Uitan taaskord mõtetega mööda maailma, kirjutan ühte semiteaduslikku referaati, ma jumaldan aineid, mis lubavad mängida teaduse piiril, sellevõrra on ülikool veidike nautitavam, kui sa saad kirjutada jaburaid asju.

See referaat pani mind mõtlema (põhjus ka miks ma selle teema üldse valisin), miks mõne mehe/naise lõhn on nii meeldiv ligitõmbav ja mõistust viiv, samas kui mõnest piisab, et soovida end kuskile maailma lõppu, võimalikult kaugele... Olen kogenud inimese puhul sellist tõmmet, et kõiksugu reaalsed mõtted tunduvad täiesti naeruväärsed, isegi kui see inimene esteedilistel kaalutlustel ei tundu esmapilgul meeldivat, piisab vaid tema lähedusse sattumisest kui sa juba sulad. Sa tahaksid teda üha uuesti ja uuesti suudelda, koos olla...

Teadusliku teksti juurde, teatavasti erituvad inimese kehast koos uriini ja higiga feromoonid (nu kuna inimesed oma uksepiidale ei kuse, siis kuse omadest on suht savi). Feromoonid tulenevad Sõnast "pheromone", mis on tuletatud kreekakeelsest sõnast "pherein", mis tähendab kandma ja teine pool hormoon tähendab selles sõnaühendis erutust. Niisiis, feromoone võiks kirjeldada kui kehasiseseid hormoone või keemilisi ühendeid, mis edastavad kehadevahelisi sõnumeid. Sõnum on hoomatav teiste isendite poolt, kes võivad olla liigikaaslased või ka mitte ja kannab nendeni mingisugust signaali (olgu see siis hirm, agressiivsus, seksuaalsuse tõus või palju muudki). Jättes nüüd teaduslikkust veidi siit postist välja ja rääkides lühidalt. Siis nende lõbusate keemiliste ühendite näol on tegu miniinfokandjatega, mille meie organism vastu võtab ja loeb sealt infot inimese kohta kellega sa parasjagu suhtled. Kuna signaal on valdavalt seksuaalne, siis sellest tingitult feromoonid, kas suurendavad või vähendavad külgetõmmet. Naine peaks tunnetama feromoonide poolt edasikantavat infot mehe higis, kui see lõhn mõjub ebameeldivalt ja eemaletõukavalt, siis teatab põhimõtteliselt naise organism, et antud meesisend pole sobiv järglaste saamiseks, kas siis vigane immuunsüsteem, liiga sarnane geenistruktuur või mõned haigused. Selle info eesmärgiks on teha võimalikuks võimalikult tervete järglaste saamine ja suurem tõenäosus rasestuda. Seega kui mehe higi sind ei eruta, pole ta suure tn sulle ka see õige, vähemalt iga rakk sinu kehas üritab sulle seda väita. See on ka põhjus, miks teinekord mees, keda sa muidu ei vaataks mõjub palju külgetõmbavamalt kui mõni lakutud pede(elf). Feromoonide mõjul tõuseb naise organismis kortsiooli tase, mis leevendab stressi ja suurendab suguiha. Siit kajäreldus, et kui naine ei tunne ennast mehega koos olles hästi või muretult, siis keemilistes ühendites midagi ei klapi ja geneetiliseskoodis on kas liialt sarnasusi või mõni muu naljakas põhjus. Feromoonide eesmärk on siiski valida välja kõige parem isend tervete järglaste saamiseks.

Tegelikult siia teema alla läheb seravpidi veel üks asi, keemiliste ühendite poolt kehas on mõjutatud ka meie kehavedelike maitse/lõhn. Ebameeldiv lõhn sinu ninale võib tähendada suhteliselt lootusetut seisu sinu mehele.

Vot. Need kes on kohanud mehi kelle higilõhn ajab hulluks ja neid kelle oma eemale peletab teavad millest ma räägin. Muidugi saab tänapäeva moodsa tehnoloogia abil *iroonia* pean silmas seepi ja lõhnaga. Fermoonide mõju tappa ja oma geneetilist infot teise inimese eest peita, samuti segavad seda sünteetilisest materjalist riided, mõned ravimid ja veel palju muud.

____________

Peaks teile rääkima oma tegevustest, viimased postitused ongi vaid olnud mingi seksuaalteaduslik semimull... Aga point on selles, et pole midagi rääkida, kõik on kuidagi selge, õrnast klaasist ja kergesti purunev. Mida päevad edasi seda enam ma tunnen ennast hingetu, tundetu kestana, kellel on vaid üks eesmärk, teha tööd ja olla edukas. Saada kätte haridus, leida töö jne... Üldse on kuidagi kõik paigast ära, viimasel ajal ei taha ma enam midagi, isutus nii toidu kui elu suhtes, tüdimus maailmas ja selle keerulistest käikudest.

Nädalavahetusel valmis mul tegevusplaan "mis edasi..." (see failib juba ette, aga vähemalt mul on plaan)

* kirjutada 13 maiks valmis 90% bakatööst

* saada valmis kaks referaati (enamvähem edenevad)

* juua ennast mällarisse (nu see failib)

* teha iluparandused baka tööl

* õppida eksamiks ja teiseks ka

* põruda eksamil ja teha järeleksam (sooviks vältida)

... udune vahekäik

* leida töö

* üürida väike korter, hea oleks kui saaks kellegagi koos, peab uurima, kes meestuttavatest vajaksid kaasüürilist (tõsiasi, et ma ei suuda naisega koos elada)

*käia tööl ja koguda raha, panna pidu ja ...

Kõlab täitsa plaanina.

mm suitsu tahaks, ma jälestan seda pulga imemist, aga ma avastasin ka kurva tõsiasja enamus siniseid imemispulki on minu jaoks liiga lahjad. Aga enesedistsipliin on lahendus ja ma ei kavatse kiusatusele järele anda ja suitsetada. Kohvisõltuvus on niigi halb, kui ma stressile lisan kohvi ja nikotiini, trenni ja dieedi siis tulemus pole just väga tervislik.

Homme lähen raamatukokku, pean veel veenduma et HT raamatukogu on ikka lahti, tahaks 10 lk bakat valmis saada, siis võiks öelda, et olen endaga rahul. Peab vaatama ka varem tehtud sarnasel teemal töösid, võimalik, et psühholoogidel on selles osas rohkem midagi, saaks vb mõned huvitavad allikad juurde.

Mul on väiksemat sorti suurem masendus, aga see väljendub sellisel kummalisel viisil, ma pole kurb, mul on lihtsalt vajadus teha endale kahjulikke tegusid. Tegelikult pole see ka hea, aga vähemalt olen ma lõhusas meeleolus ja kui inimene ei hooli millestki, ega leia, et tal oleks midagi kaotada, siis ei saa just öelda, et see alati negatiivse tulemuse annaks. Teatav hullumeelsus võib su ikka väga huvitavatesse asjadesse segada.

Siinkohal mul meenus midagi, mehed ütlevad pidevalt, et naised keerutavad liialt, ei suuda asju otse öelda, kuid hetkel kui asi jõuab punktini, kus nad peaksid ise initsatiivi haarama ja veidikene avameelsed olema ning riske võtma löövad nad põnnama, palju kindlam on laveerida erinevate tõdede ja maskide taga, kombata äärest maad läbi tobeda huumoriprisma... kuid pikale veinud mäng annab pea alati negatiivse tulemuse.

Esmaspäeval pean ühikast väljakolimise lepingu ära tegema. Usun et lähen neljapäeval juuksurisse Tallinna ja lasen ennast võimalikult kohukeseks teha. Kästi ju pakendist välja tulla, et mu aju sureb muidu hapnikusse, ning kuna ma olin valgeglasuuriga kohuke siis pean ma veidike tooni muutma. Suveks ongi paras heledaks saada.

Hoidke mulle pöialt, sest 8 tunni pärast ootab mind võrdlemisi suur hunnik tööd :)

Tänane õhtu möödus üksluiselt, tänu umbesest bussist saadud peavalule ei suutnud ma õppida. Ning wow oli ka pigem üksluiselt igav kui midagi muud. Tüüpilised vestluskaaslased on ka kadunud, kes paneb pidu ja kes magab. Loodan vähemalt, et tal äkki näkkab :D

*mõmin*

Peaks magama... Head ööd... Armastan teid.

Wow see post tuli pikk o.O

Räägime fiiliatest

2010-05-06T23:45:00.003+03:00

Kuna inimeste seksuaalelu on ikka ääretult kirev, siis mõtlesin veidi uurida ja vaadata milliste põnevate asjadega rahuldavad inimesed oma sugukirge. Siinkohal on ära toodud nimekiri toredatest seksuaalsetest fiiliatest, millega te tavaelus võite kokku puutuda (südamest loodan siiski enamustega neist kokkupuudet vältida)

agalmatofiilia – seksuaalne kiindumus kujudesse, mannekeenidese vm liikumatutesse objektidesse

agorafiilia – erilise seksuaalse erutuse saamine suguühtest avalikus kohas, kuid varjatud paigas

ailurofiilia – seksuaalne kiindumus kassidesse

akrotomofiilia – seksuaalne kiindumus amputeeritutesse

algolaania – seksuaalne nauding valust

amaurofiilia – seksuaalne nauding sellest, et partner ei näe midagi (silmad kinni seotud või täielikus pimeduses)

ammofiilia – seksuaalne erutuse saamine liivastes kohtades

apodüsofiilia – seksuaalne nauding lahtiriietumisest või alastiolekust

asfünksiofiilia – seksuaalne nauding kägistamisest

autogünefiilia – seksuaalne kiindumus iseendasse kui naisesse

biastofiilia – seksuaalne nauding vägistamisest

dendrofiilia – seksuaalne kiindumus puudesse

efebofiilia – seksuaalne kiindumus puberteedi-ealistesse

ekshibitsionism – seksuaalne nauding suguelundite näitamisest

emetofiilia – seksuaalne erutuse saamine oksest

eproktofiilia – seksuaalse erutuse saamine peeretustest.

fetišism – seksuaalne kiindumus mingisse objekti (jalats, aluspesu) või materjali (nahk, kumm vms)

fornifiilia – seksuaalne nauding kinniseotud inimese kasutamisest mööblina

frotörism – seksuaalne nauding enda hõõrumisest teise inimese vastu

galaktofiilia – seksuaalne kiindumus piimasse või imetavatesse naistesse

gerontofiilia – seksuaalne kiindumus vanadesse inimestesse

harpaksofiilia – seksuaalne nauding röövimise või vägistamise ohvrina olemisest

hematolaania – seksuaalne erutuse saamine verest

heteroseksuaalsus – seksuaalne kiindumus vastassoolistesse

hipofiilia – seksuaalne kiindumus hobustesse

homofiilia – seksuaalne kiindumus omasoolistesse või omataolistesse

homoseksuaalsus – seksuaalne kiindumus omasoolistesse

hoplofiilia – seksuaalse erutuse saamine relvadest

hübristofiilia – seksuaalne kiindumus kurjategijasse

infantilism – seksuaalne nauding enda lapseks riietumisest või lapsena käitumisest

intsestofiilia – seksuaalne kiindumus perekonnaliikmesse

kanidefiilia – seksuaalne kiindumus koertesse

klaustrofiilia – seksuaalne erutuse saamine suletud kohtadest

klismafiilia – seksuaalne nauding klistiirist

koprofiilia – seksuaalne erutuse saamine väljaheidetest

krurofiilia – seksuaalne kiindumus jalgadesse

ksenofiilia – seksuaalne kiindumus võõrastesse, võõramaalastesse või tulnukatesse

küpripareuniafiilia – seksuaalne kiindumus prostituutidesse

maiesiofiilia – seksuaalne kiindumus rasedatesse või sünnitavatesse naistesse

masohhism – seksuaalne nauding valust või enda piinata laskmisest

müsofiilia – seksuaalne erutuse saamine mustusest või räpasusest

nekrofiilia – seksuaalne kiindumus laipadesse

nekrozoofiilia – seksuaalne kiindumus surnud loomadesse või loomade tapmisse

pederastia – suguline läbikäimine kahe mehe vahel

pedofiilia – seksuaalne kiindumus lastesse

sadism – seksuaalne nauding piinamisest või valu tekitamisest

sadomasohhism – seksuaalse naudingu saamine piinamisest või enda piinata laskmisest

sitofiilia – seksuaalne kiindumus toidusse

skopofiilia – seksuaalne erutuse saamine "pilkude mängust", seoses enda või kellegiteise pilguga

skotofiilia – seksuaalne erutuse saamine pimedusest

zoofiilia – seksuaalne kiindumus loomadesse

urolaania – seksuaalne kiindumus uriini

vorarefiilia – seksuaalne nauding kellegi söömisest või kellegi poolt ärasöömisest

vuajerism – seksuaalne nauding seksuaalsuhte vaatamisest

Vot. Loodan et oli hariv ja et te kõik saite nüüd kõvasti targemaks. Mina igatahes sain. *kallid ja musid kõigile*

Tahaks rääkida ka oma eraelust, selle tagurlikkusest, osati vb selle puudumisest ja sellest kui segadust tekitav tegelikult on. aga kuna ma olen liiga väsinud, siis peate leppima sellega, et parooliga kaitstud posti ei tule.

PS. Üheminutilise suudluse käigus võid põletada 26 kilokalorit. Ehk siis pange rohkem ila inimesed... parem kui ükskõik mis trenn, pealegi vabanevad suudluse käigus endorfiinid, mis teevad õnnelikuks, suudlus armunute vahel vabastab keha stressist ja pingetest ning aitab tugevdada immuunsüsteemi, ligemale 250 bakterit vahetatakse suudluse käigus. Lisaks kõigele lööb kirglikus suudluses kaasa 34 näolihast, ehk siis hüvasti kortsud ja tere tulemast pinguldunud nahk. Siinkohal mainin ka ära, et üle 50% meestest eeldab, et suudlusele järgneb voodiseanss.

Mingi aeg peaks kirjutama veidike orgasmidest ja nende teesklemisest. Tõsiasi on see, et mehed 99% juhtudest vahet ei tee XD

Jätkame dieedi lainel

2010-05-05T21:59:00.002+03:00

Seda dieeti soovitan ma kõigile oma vaenlastele ^^

Dieeti tuleb pidada pärast mingit rasket sündmust elus, lahkuminek, lähedase surm, töökaotus, masendus jne...

Hommikusöögiks:

1 greip

1 viil täistera-näkileiba

1 klaas rasvatut piima

Lõunaks:

1 väike tükk rasvatut, keedetud kana

2 detsiliitrit spinatit

1 kruusitäis ürditeed

1 Neegrimusi

Õhtuooteks:

ülejäänud Neegrimusid karbist

1 karamell šokolaadiga

Õhtusöögiks:

2 pudelit veini (punast või valget)

2 väikest küüslauguleiba

1 peresuuruses supreme-pizza

3 Snickersi batooni

Hilisõhtuseks ampsuks:

1 terve külmutatud kook või

2 liitrit šokolaadi-koorejäätist

Free Spirit

Muinasjutud?

Matter Implosion

Maksud maksud maksud

Täiuslikkus?

Dream about dreaming

Tsivilisatsiooni äär paistab

Kirev maailm

Update vol 3

Vaikivad mõtted

Update vol 2

Butterfly sex

Update

Päikesepaiste

Life is simple, it's just not easy

Ausalt ma pole surnud

Teisel pool piire

Elu haprus (?)

Nah

In a mad world, only the mad are sane.

Te küsite, miks ma olen selline nagu ma olen?

Success is 99 percent failure

Värvi kuivamine on ka huvitavam, kui minu elu viimasel ajal...

Kiisu-kiisu-kiisu...

Trip-Trop

Running through my veins

Small things make a fortune

Lovely life

3 tilka verd

Kuhu küll kõik...

Ding...

Ma ei taha, ma ei viitsi

Kus sa oled...?

Tiksume...

Where do I stand?

Felix culpa

Ja tulemused...

Häirivad faktorid

*meep*

Räägime fiiliatest

Jätkame dieedi lainel

meep