Viimasel ajal mööduvad päevad meeletu kiirusega, mul oleks vaja vähemalt 36 tunniseid ööpäevi, et kuidagi tempos püsida, alles oli nädala algus ja nüüd juba nädal läbi, kasutegur suhteliselt null. nädal üldiselt? võrdlemisi sündmustreohke ja tegevusi, emotsioone täis. Millegi pärast olen ma kaotanud huvi üles kirjutada negatiivseid asju, nagu ebamugavustunne, haavumine või tunne mis tekib kui sind ei soovita või sa oleksid nagu sissetungija... Oleks ma eile õhtul teadnud, et mu raha tuli üle, oleks ma suure tn takso koju võtnud, ääretult ebameeldiv tunne. Raske seletada ja tänaseks on kõik laabunud, aga ei taha seda tunnet nii pea uuesti kogeda, samuti on paaril viimasel päeval nagu keegi mälestuste kanali avanud, pigem lihtsalt mineviku ust paotanud, kust vaikselt varjud hiilivad kollitama ja tuletavad erinevaid asju meelde.

Aga üldises plaanis? Ma olen maailma õnnelikuim inimene? No see on sulaselge liialdus hetkel, sest tehniliselt pole muutunud midagi, praktiliselt aga muutus minu suhtumine. ma tulin järeldusele, et mul on olemas kõik mida ma vajan või õigemini mulle sobib hetke olukord, sellel on küll palju lahtiseid otsi, kuid see on kõige lähemal sellele, mis aitab mul ennast hästi tunda. See tunne on lihtsalt nii elav ja elustav peale kogu seda I fail perioodi. Tundub et veebruari kuu on toonud mu ellu hulgaliselt muutusi, annaks vaid, et need ei kao ja mulle sobilkus elukorralduses ja mugavates probleemide lahenduses nii pea muutusi ei toimu.

Lubasin rääkida ka veidi trennist, kastetasin uue rühmatreeningu ära... Bodycombat... teate, tegemist on põhimõtteliselt puhta võitluskunstide vägistamisega, äratundtavad elemendid muai thaist, kungfust, thaichist, kickboxist ja rohkem ma oma mõistusega selat elemente ei eristanud. Kuigi pean tunnistama et kungfu osa oli tõesti lahe, muu kohapealt, liiga palju hüppamist ja põrkamist, ei sobi neile kellel vigastatud hüppeliiges või põlvedele ei istu see mega jõnksutamine. Asja teeks kohe kindlasti paremaks ka käte külge seotavad raskused, enda ees tühja õhu peksime on kuidagi lahja... polnud ka kellegi peale piisavalt vihane, et endale sihtmärki ette kujutada, seega hullult rahmeldamist, hüppamist kiireid liigutusi, sitaks koordinatsiooni ja muusika vägistamist (selle all pean silmas häid rockilugusid, mis olid valdavalt tränaks tehtud). Peale tunnikest seal suremist, milles lõpuni olemine nõudis kogu tahtejõudu, sai veel jõusaalis otsa joostud 2 km ja sõutud ka ligemale kilomeeter... tänaseks olen ma voodis suremas, kõik kohad valutavad ja eriline liikumise fänn ma pole. Vaatan kuidas olemine homme on.

Homne plaan näeks ette natuke koolitööga tegemist, tegelikult oli mul plaan terve nv koolitööle pühendada, aga kadunud ja peaaegu mahakantud sõbralt sain küllakutse, seega vast lähen käin õhtul läbi tunnikese ja nii... Ning pühapäeva õhtul saab jälle jõusaali ja balance ringi teha.

PS. Miks ei tehta asju normaalses suuruses, see kui need tehtaks paar cm pikemad ei kaotaks kuidagi üldise kvaliteedi arvelt ja need, kes tarvitavad lühemaid pole sellest paarist lisa cm niikuinii sooja ega külma. -.- (kes ära arvas millest jutt saab jäätise)