Ma olen kaua vaikinud, sellel pole olnud otseselt ka mingit põhjust. Milleks rääkida asjadest, mis on halvasti. Kes viitsib kuulata seda et tööd pole, stressi on palju, elu on perses ja see mida kõige enam ellu oleks vaja jalutab ka vastu tuult minema.Igatahes põhimõtteliselt võib lihtsalt öelda, et ma vajasin rahu, vaikust ja aega mõttlemiseks.Pole midagi tarka välja mõelnud, kuid vähemasti on mu meeleolu alates eilsest parem. 

Eile ujutas üle mind mingi meeletu laine positiivsust. Teate selline Potteri raamatu hetk, nagu oleks joonud ära pudelikese Felix Felicisit. Hommikul jõudsin täpselt rongile, ei kiirustamist ega ootamist. Vagunid olid soojad, leides endale mugava koha akna all, tõmmates enda salli sisse kerra ja jäädes oma keeleteaduse materjale lugema, ühel hetkel kuulen kuidas rongijuht teatab "Tapa" vaatan siis uimaselt ringi ja ongi. Selle reisi eest keegi minult rongi pileti raha ei tahtnud, olin piisavalt nahaal, et see umes 6 eurone summa ka endale tasku jätta. Tartu jõudsin ilma viperusteta, sain oma lemmik saiakese poest veel viimase enda lemmiks saiakese (kusjuures sooja). Edasine möödus audika ukse taga saiakest nosides ja üritades veel viimaseid mõisteid meelde jätta. Eksamist räägin siis kui tulemus käes.

Samale päevale oli planeeritud ka hambaarsti külastus, eksam tehtud seadsin sammud tagasi mäest üles, et uurin, kas äkki saab varem... ning oh üllatust klient oli just helistanud, et ta ei tule, seega sain tema aja endale. Hammastega ka vedas, tehniliselt läks käiku ka minu enda aeg, sest paar vana probleemi olid välja löönud. Mõistlik hambaarst oli, kuigi kumminuku tunne tekkis, ürita 1,5 tundi liikumatult suu avatud lamada. XD

Mis tuletab meelde... hambaarstid on kulukat 87 euri ja mul on veel 40% soodustus. Puhas röövimine -.- ja arst muutkui imestab, miks ma tuimestust ei taha. Kui ma nüüd aus olen, siis polnud seda vaja, mu arst on selline kena rinnakas neiu, kes parandab hambaid üle minu pea ehk siis põhimõtteliselt terve selle aja passisin mina tema partiid...

Koju jõudmine ei läinud enam nii libedalt, kunagi peab õnn ju ka maha kuluma :)

Aga need, kes minu viimase aja juhtumitest midagi teavad, saavad aru kui palju vedamist selles päevas oli.