Hetk...

Tänane sissekanne jääb lühikeseks. Isegi kass mu süles on kerra tõmmanud ja lööb siin nüüd vaikselt nurru, annaksin kõik tema meelerahu eest.

Päevad kodus saavad kohe mööda, isegi hea, et ma ei pea rohkemaks siia jääma. Täna linnas jalutades kippusid ikka silm märjaks. Käisime sõbrannaka sushit söömas, ka see tõi esile vaid mälestusi ja muidugi ka tõsiasja, et üksi tervet komplekti ära süüa on suht võimatu. Sai ka paljust räägitud, sümbolistlikult paigutades löödi munasse mõra, millest hakkas kooruma tõde. Kui uskumatult pime võib ikka vahest olla. Tekib hulgaliselt küsimusi, kuid põhiliseks jääb vaid see, kas siin üldse leidub tõde. Või koosneb elu vaid valedest.

Nüüd tuleb kõrvad vastu pead tõmmata ja alandlikult karja juurde tagasi minna, kui endiselt omaks võetakse, saab jälle koos kuu poole ulguda. Järgmine kord tuleb leida kaaslane keda ka nemad ühena meist tunnistavad ja kes tahab ka meie sekka kuuluda.

Siinkohal ma vast ka lõpetan, palavik on jälle laes ja migreenihood pole kadunud, vsv öeldakse selle kohta.

PS. Homme ma postitust ei luba, jõuan kas äärmiselt hilja ja ei viitsi või puhastan hambaid värskest verest...

Vaatama võite ikka tulla, ma juba harjunud, et päevas ikka mass läbi käib.

Vaevalised päevad

Täna kuidagi mitte ei lähe, lihtsalt blokk on ees ja mõtted ei taha kuidagi ennast paberile paigutada (antud juhul küll virtuaalsele paberile). Endiselt on selline vetesügavustes istumise tunne, uimane ja tüdinenud. Ema ka muidugi seda kõike lihtsamaks ei tee. Täna sai vaadatud minu kolimise asja, kogu seda kola on ikka palju, kardan et see plaan jääb katki :( Samas ma ei kannata seda tuba silmaotsaski, kogu siinne õhkond ajab mind iiveldama.

Eile oli hea päev, üllatusega avastasin, et mulle on siiski autos koht olemas. See tõi naeratuse näole, samas pean arvestama, et kõik ei pruugi veel kindel olla. Kuid kõigi eelduste kohaselt tripin ma suvel kuskil Euroopas, sihtkoht on teada, aga kuna mängus on spontaansus, siis ei oleks ma eriti üllatunud kui ma leiaks ennast mitutuhat kilomeetrit teises suunas. Ainsad asjad, mis ma pean selleks ette planeerima on pass ja mugavad jalanõud (jah Fluffy, ilma kontsata, sa ei pea meelde tuletama). Tegelikult oleks vaja ka head fotoka kotti, seega 3 asja.

Eile sai räägitud ka usaldusest, tegemist on ühe ohtliku asjaga ja jällegi ma pean tõdema, et sõbrannal on õigus, kahjuks. Usaldama õpitakse, samas uuesti usaldada kedagi on tunduvalt raskem, sest kahtlused jäävad alatiseks. Nagu öeldakse naised andestavad, aga ei unusta. Mehed unustavad, aga ei andesta. Ja mitme suhte näitel võin ma selle väite tõesust ka kinnitada.

Kui juba jutt suhetele läks, siis hiljuti ütles üks sõbranna targad sõnad, mida võiks nii mõnigi mees meeles pidada (eriti need, kes on vastselt paardunud *hint hint*). Ära kunagi ütle naisele, et neid pühi/tähtpäevi/sündmusi tuleb veel, et järgmine aasta oleme koos jne (see muu pask mida te kokku lubate). Pigem võiksite te lähtuda loogikast, et just see püha/tähtpäev/sündmus on viimane mil saate koos olla. Sedasi on kõik õnnelikumad, uskuge mind.

Kohustuslikus vormis pean ma kirjutama teile oma kassist. Need kes pole kassiinimesed võivad julgelt järgmise lõigu vahele jätta. Ma ei tundnud eile oma kiisut ära, ta on jumala neegristunud :(. Samas tema tundis minu, mu elus on vähemalt üks isik, kes ei reedaks mind. Kuigi ta endiselt laiutab voodis. Sai siis kassi nuusutatud, ninna tõmmatud ja täna hommikul lõi kergelt ka mu kassiallergia välja, ühesõnaga sattusin hoogu. Ostsin täna kassile süüa, nüüd on tal 6 kilo krõbinaid ja 25 pakki sülti. Mõneks ajaks on kassi elu mureta :) Laiutab praegugi süles ja lööb tugevalt nurru. Panen ka pildi kui fotoka akud end ära laevad.

Koristamine, tüütu tegevus, kuna see oli esimene nädalavahetus, kus ma reaalselt kodus olen. Leidsin ühe teatud sule, see üllatas mind, ma ei teadnudki, et kingitusi tagastatakse... Siin kohal võiks öelda, et ma olen solvunud.

Homme saab sushit... sushi sushi susi... sake!!!! paari nädala pärast teen ma seda ise, homme aga oleme laisad ja sööme väljas ^^

Lõpetuseks sõbranna sõnad: "No one fucks with pack"

Mida kõike inimkond välja ei mõtle

Esmakordselt Eestis - Täistunni loos!

AS SEBE viib perioodil 16.11 - 29.11.2009 esmakordselt Eestis läbi Täistunni loose. Igas Täistunni Ekspressis liinil Tallinn-Tartu ja Tartu-Tallinn ehk siis 28 korda päevas toimub loosimine. Võitjal on võimalik valida 3 ahvatleva auhinna vahel: 1. Reis Riiga 2. Maitsev söömaaaeg 3. Elisabeth Ardeni parfüüm Auhinna väärtus on vähemalt 350.- krooni. Head loosiõnne! Kahjuks ma ei võitnud...

Aja voolavus

Ma olen taas langenud kuhugi põhjatutesse vetesügavustesse, kus terve maailm tundub nagu vaataksin seda läbi krobelise klaasi. Nagu ütlevad laulusõnad Taipad, et maapealne õrnus on vähene, aimad, mis veetlus on voolaval veel. Lähene veele, veel lähene, lähene... Mäletan aega kui see laul oli mul südames, ilusad sõnad ja sisu millega peab nõustuma. Öeldakse, et uppumine on kõige ilusam viis suremiseks, ma mäletan vaid seda, et algul sa rabeled tahad hingata, kuid kui külm vesi täidab su kopsud ja sa vaikseks jääd on viimane asi mida sa kuuled õrn vee kohin. Pilt päikesest sillerdamas veepinnal, mis vaikimisi kaugeneb kui sa järjest sügavamale vajud. Isegi vist mäletan või siis mingil teadvuse tasemel tean kuidas mid veest välja tõmmati. Asja juures kõige ilusam oli vast see, kuidas aeg oleks nagu seismajäänud.

Mis puutub aja venimisse eluohtlikutes olukordades, siis ma olen seda veel täheldanud ühel momenil oma elus. Aastaid tagasi, kui ma veel olin aktiivne ratsutaja, sai veidi hooletu oldud. Ratsutamise juures on mul see kiiks, et võimalusel ma sõidan alati täkuga, mulle meeldib nende tulisus ja see tunne, mis sind valdab, kui sa tead, et loom kelle seljas sa istud on põikpäine ja ettearvamatu. Sellise looma kontrollimine tekitab kirjeldamatult hea tunde. Igatahes, kui sõita täkuga, siis oleks alati tark hoida tema sookaaslastest eemale, sest neil on kombeks ennast tõestada. See kukkumine on minu mälus üks pikemaid - ma mäletan kui raske oli ennast sadulas hoida perutaval hobusel, kuidas mu peas liikusid mõtted võimalikest variantidest, mis tagaksid minimaalsed vigastused. Kõik toimus minule ääretu aeglusega, ma hoidsin tugevalt sadulast, toetasin kogu raskuse paremale jalusele, vabastasin vasaku jala jalusest, samuti ka parema ja lükkasin ennast kogu jõust hobusest eemale, et maanduda õnnelikult pehmel samblal ja võimalikult kaugel kahe hobuse kapiadest. Minu silmis oli mul küllaga aega erinevad sammud läbi mõelda, samas kui inimesed, kes seda kukkumist nägid ütlesid, et see käis hetkega. Hobuse leidmine metsast oli juba teine teema :D

Selline maailma nägemine läbi paksu klaasi pole antud momendil just tervitatav, eelistaksin et aeg veniks siis kui ma olen õnnelik, mitte siis kui see vaid pikendab mu meeleheidet. Hommikul ärkasin ka migreeniga, võimalik et ma siiski olen saanud põssagripi kuskilt. Imelik kõikuv palavik 38 ja peale ja mõned tunnid hiljem 36 peal tagasi. Samas võib oletada ka, et mu organism tahab mulle midagi öelda, sellisel juhul peab ta küll selgema keele valima. Sest ta peaks teadma, et seni kuni ma suudan kahel jalal püsti seista ei kavatse ka ma puhata.

Unenägudemaailmast rääkides, siis täna käisin ma oma surnud vanaemaga ujumas. Üldjuhul on teada, et ujumine või vees sulistamine tähendab haigust või haigestumist. Surnud käivad enamasti meie unenägudes, et meid hoiatada või kaitsta millegi eest või siis äärmistel juhtudel, et saata meid meie teel teispoolsusesse. Täna ma vanaemaga kaasa ei läinud. Seega pakun et elukest mul veel jagub.

Elu teeb ikka vahest kummalisi käike, kui võrrelda seda pokkeriga, siis just algas uus raund ja mulle jagati kätte kummalised kaardid. Nende tähtsust ma ei oska veel hinnata, sest skeptilisus inimeste suhtes ja umbusk on peamiseks takistuseks, aga Eesti on ikka äärmiselt väike ja kunagi ei tea kelle exiga sa võid ühes lauas maanduda. Kuigi sellised tõenäosused on ikka uskumatud.

Rääkides veel eilsest, lauamängud olid toredad, üldse ei kahetse, et ma ennast siiski kohale vedasin. Muigega veel mõtlesin õhtul, et kui vaid Sfinxu teaks, et mõned korrused temast kõrgemal käis hoogne Eesti mäng.Aitäh siinkohal kõigile, tore õhtu oli. Ja sorry Silver, et ma su ära ehmatasin, ma proovin seda teinekord, kas mitte teha, või siis teha nii, et seda keegi ei näe :)

PS. Eilsed 10 piparkooki tekitasid mulle siiski suhkrupohmaka. Organism on magusast nii võõrdunud, et selle doseerimine valedel kellaaaegadel lõppeb mul järgmisel päeval kohutava enesetundega.

PPS. Juhul kui ma järgmistel päevadel ei postita, siis ma olen toidumürgitusega haiglas või kassihoolitsen. Sest esiteks pole ma üle kuu liha söönud ja täna ootab mind kodus mahlased lambatalle ribid seentega ja kui ema uskuda, siis tal on kuskil 30 kilo liha seal. Ja ma siiski pole näinud oma kassi nüüd juba 3 kuud, seega tuleb teda tarbida, nuusutada, paitada, silitada, kaissu võtta ja muidugi ka temaga oma pisaraid kuivatada. Sest isegi tema toob mul esile mälestused, mis olnud.

PPPS. Skipin loengut, kuna HTML koodi praktikum läks üle aja ja ma järgmisse poleks enam jõudnud, elu on lill, ainult et mitte selline nagu mina tahaks.

Tervislikult kollane

Tänane päev oli võrdlemisi sisutühi, praktikum jäeti ära, see oli isegi väga teretulnud pärast sellist nädalavahetust nagu mul oli. Ajul oli võimalus läbida meeldiv puhkuskuur. Seega hommiku algas võrdlemisi hilja, suutsin leppida ka oma emaga ära, seega mul siiski on veel elukoht, kuigi see on ebastabiilne.

Hommik algas traditsioonilise kohviga või siis kuidas kellelegi, minu jaoks see on kohvi. Väike analüüs unenäo teemal, peaksin tegema eraldi blogi oma unenägude jaoks, sest vahest on need ikka väga absurdsed, kuid tänasel oli isegi tõetera sees. Iseenesest leian ma, et iga paar, kes kaalub kooselu peaksid läbima samasuguse katse, siis on näha kas mees veab alt või mitte... Samas kui veab, siis sorry, aga ellujäämis võimalus on olemas aga mitte vähemalt samas olekus. Unenäost lühidalt, mingid suured varemed, kust tuli mäest üles tantsida ja sissekäigu kohal ripub valge vanaaegne pruutkleit, esimene katse on, et mees aitab su selle alt läbi. Unenäo puhul sõna otseses mõttes sellest läbi, ehk siis esimene katse mehele. Teine ülesanne on ronida käestkinni hoides mööda vanu puidust treppe, ühel hetkel kaob kummalgi jalgealt pind ja nüüd tuleb teine aidata tagasi kindlale pinnale või lasta kukkuda. Seda võiks pidada suurimaks usalduse testiks, kas sa usaldad oma elu teise kätesse. Oli ka kolmas katse, millest ma ei saa rääkida, kuna ärkasin enne kui suutsin sellest aru saada, kahjuks unenäos see purunes.

Lähme edasi päevakavaga - kell 12 trenn, täna jäi veidike nõrgaks, isegi kui ma tõstsin koormuse taset, oli endiselt kuidagi lahja. Ometigi oli kaal langenud koju jõudes, trennis käimise kummalised küljed. See kolmapäev jääb trenn ära, kuna lähen koju, varem ei maininudki, et mu kass ilmus välja, rääbakana aga elusana. Seega mul ostetud talle hunnikute kaupa kõike kõigeparemat, endiselt mu kass sööb minust rohkem ja kallimat toitu.

Rääkides toidust ja ka siis tänasest posti pealkirjast, minu tänast menüüd saate vaadata ülevalt pildilt ja vesistada, muidugi ei läinud see tervenisti söögiks, sest see oleks naeruväärselt võimatu, et see mulle sisse mahuks. Aga vaikselt tulevad vanad taimetoidu harjumused tagasi, ma ei pea ennast taimetoitlaseks, kuna ma armastan liialt liha. Samas viimast saan ma kahjuks vaid kodus. Kuigi selline vaikselt paastumine vast tulebki kasuks, sest kolmapäeval koju minnes ootab mind terve lammmas, hunnik põdra- ja hirveliha.

Alustasime sõbrannaga ka ühisprojekti, teist, mitte seda mida ma kuskil eelpool mainisin. Esimesi sissekandeid saate vaadata toidublogist. Loodan et jääte meie toimetamisi jälgima, kuid hoiatan, et tühja kõhuga seda ei soovita vaadata.

Kuna mul on palavik ka üleval, siis ega ma õhtul midagi eriti kasulikku polegi teinud, rääkinud inimestega, mõelnud ja teinud plaane. Nädalavahetus läheb kiireks. Ääretult kahju et homme ei saa lauamänge mängima minna. Samas juhuseid tuleb veelgi, sushi õhtu varsti, pitsaõhtu koos eeldatava dnd'ga. Kuskil siin vahepeal on ka LARP. Ühesõnaga on asju palju, kõik on nii toredad, annavad oma panuse, et hoida mu mõtteid eemal, et aidata unustada.

Homme on arst, siis saab lõpuks kõik analüüsid antud ja paarile asjale saab kohe vastuse, siis saab ka teada, kas kedagi tuleb kohitseda või mitte. Tervisekohapeal on vist kõik korras, verejooksud ninast pole lakanud, aga juukseid ei lange enam nii massiliselt.

Tänane suur asi oli veel see, et ma leidsin oma vanale läpakale uue laadja. Ikka neid HP omi on raske leida :( Nüüd tuleb vaid oodata vaba raha tekkimist. Tunnen ennast suhteliselt nagu pügatud lammas. Igatahes on ox.ee's need olemas ja kui ma saan raha saan ma uue laadja ja mu läpakas jälle töötab stabiilselt :)

PS. Paremal servas on uus rubriik ^^

Ja oh miks küll need kaks häält mu sees oma vaidlust lõpetada ei või. Või siis vähemalt võiks üks neist teise mõrvata, pikad dialoogid, põhjustest, tagajärgedest võimalustest lihtsalt suruvad mu põlvili ja viivad veel viimsegi terve mõistuse. Eelistaksin ratsionalisti võitu romantisti üle.

Vahel on lihtsalt selline päev

Näiteks täna, lõplikult viskas kool kopa ette. Terve nädalavahetus õppimist, eile sai terve päev lahendatud maatrikse, vektore ja muid nii toredaid asju, mida mathcadis teha saab. Lõpuks jäigi 2 ül tegemata, kuna ma lihtsalt ei saa suuda aru saada, mida ma seal tegema peaks. Humanitaaraine inimesena olen ma lihtsalt liiga kaua matemaatikast eemal olnud, et nüüd nende pisiasjadega toime tullla.

Täna, alustasin juba hommikul vara oma kallite arvudega, tegelesin andmetöötluse, nende liigitamise ja veelkord mingite funktsioonide ja käskudega excselis, seda siis kuni hetkeni kui mu arvuti teatas, et tema seda faili ei slavesta ja pildi eest viskas. Õnneks sai tund hiljem töö uuesti tehtud ja ka salvestatud. Sellised hetked tekitavad ääretut kurbust ja veel nukramaks tegi meele see, et ma ei saanud kellegi poole abi saamiseks pöörduda. Polnud kedagi kelle õlal end välja nutta või kelle kaissu lohutuseks pugeda.

Tänane seiklus jätkus statistilises analüüsis, kus intervjuu tuli tõlkida arvudeks ja paigutada exceli tabelisse, õnneks see osa läks ilma suuremate viperusteta ja hetkel olen ma veel elus ja tuksumas.

Õnneks leidsin ka inimese, kes oskab excelis programmeerida, seega ma olen talle nüüd sees ühe pitsa, aga vähemalt on mul see koodi lahtimurdmine tehtud ja üks asi kaelast ära ja saab jälle helgemalt tuleviku poole vaadata.

Ühesõnaga, täna oli puhtsalt kuiv õppimine, nii juhtub kui midagi targemat teha pole ja hammustad suurema tüki kui närida jõuad.

Tänane koormusevaba päev rikuti ka ära, kokku tuli üle 600 kalori, mis tegelikult oleks pidanud jääma alla selle piiri. Vähemalt on mõneks ajaks oksendamised lakanud, nüüd tuleb vaid saada lahti soovist seda teha.

PS. Põrandaaluse infona peaks ma järgmine pühapäev kandma sinist ja omama rohelisi juukseid :)

PPS. Pildil on Tiina, kes endiselt on vabatahtlik minu hulludes fotokatsetustes.